Näiteks kirjutab üks autojuht: “Juba mõned aastad ei võta põhimõtteliselt peale ühtegi hääletajat. No kui just tõesti ei ole näha, et auto katki läinud, inimesed hädas, ilmselgelt vajavad abi, siis muidugi. Sa ei tea kunagi, kes sulle auto peale satub. Sõbrannal juhtus mõned aastad tagasi nii, et võttis lennujaama juurest kaks väidetavalt Tartu ülikooli näoga n-ö pikajuukselist märsilohistajat peale ja viis Tartusse. Pärast selgus, et “tudengid” olid tänutäheks autost mobiili pihta pannud.”

Üks lugeja kirjutab veel: “Ise olen varemalt palju hääletanud ja nüüd võtan igaühe peale, kel vaja. Sellise hoiakuga võib muide saada fantastilisi tuttavaid ja võtke teadmiseks, alati ei hääleta sugugi vaesed või lollid, ükskord vedasin ülikooli õppejõudu lennujaama — tal oli takso alt ära hüpanud! Aga perverdi otsa võid sattuda ka kodumaja ees, kui sulle on nii määratud…”

Teine avaldab arvamust: “Oleks-poleks — algul maalime tondi seina peale, siis hakkame seda kartma. 90ndatel sõitsid paljud kogu Euroopa häälega läbi. Mobiilide ajast on tegelikult hääletamine oluliselt ohutumaks läinud — autojuht ju teab, et hääletaja saadab kellegi autonumbri, millele ta peale istub (tänapäeval võibolla lisaks ka selfi koos juhiga), seega hääletaja ebakohase käitumise korral on vahelejäämine praktiliselt garanteeritud.”

Lugeja, kes nimetab end ahviks, teab: “Maakohas külavaheteedel hääletamine on kõige ohutum, sest nagunii on kõik kohalikud. Linnas või maakonnavahelistel teedel hääletamine on veidi ohtlikum jällegi. Näiteks kaitseväelase vormis hääletamine on ohutu nii hääletajale kui pealevõtjale.”

Vanameez meenutab olukorda, kui läks appi tee ääres “katkise autoga” kodanikule: “Korra elus maksis selline naiivsus kätte, kui minult autot üritati röövida, sest kapott üleval seisab tee ääres ilmselgelt hädaline ja kes siis ei tahaks aidata. Peatumise järel oli äkitselt kolm ei tea kust välja hüpanud meest minu autos. Reageerisin õnneks kiiresti ja üks neist lahkus karjudes ja murtud käega, teised läksid ise. Aasta aega tõesti kartsin peatuda. Seejärel otsustasin, et rohkem ei karda, olen valmistunud selleks ning sõites on alati kõik uksed lukus ning esmalt lasen peatumise järel alla vaid akna, et suhelda inimesega ja küsida, kuidas saan aidata. Normaalne inimene suhtlebki esmalt läbi aknapilu, mitte ei hakka ukselinki väänama. Olen hiljem palju inimesi peale võtnud, köiega sappa võtnud ja aidanud olukordades, mis oleks muidu võinud lõppeda tõsisema terviserikke või külmumisega. Kuid seda kapott üleval skeemi kasutavad meil siiani mustlased, kes midagi tee ääres müüa üritavad. Alati olen sellest teavitanud politseid ja soovitan seda teha ka teistel.”

Meiega jagas oma kogemust ka lugeja, kes on pea 40 aastat näpuküüti kasutanud: “Olen alates tehnikumi ajast häälega liikunud. Rakvere-Tartu, Tallinn-Tartu, Haapsalu-Tallinn, Haapsalu-Tartu — kokku peaaegu 40 a. Nüüd ainult oma kohalikud liikumised, ka võimalusel häälega. Ei ole midagi hullu juhtunud, korra oli suure auto kabiinis mitu noorhärrat, sain korralikult edasi toimetatud. 20 aastat tagasi oli teine juhus sõiduautoga päise päeva ajal ja oma teeots linnast välja neli kilomeetrit. Juhil oli suits käes ja kas meelega või kogemata tuhka kukkus rinna peale, küsis, kas ma ei tahaks seda ära pühkida. Võttis natuke kõhedaks, aga oma teeotsas sain autost välja kohe.”

Julgemad lugejad on hääletajad peale võtnud igalt poolt maailmast: “Peking, Buenos Aires, New York, Istanbul, Quebec ja Frankfurt on mõned kõige eksootilisemad kohad, kust pärit inimestega, seljakotiränduritega, olen saanud tuttavaks tänu sellele, et olen neid julgesti peale võtnud ja et nemad on julgenud peale tulla. Võtke ikka peale, huvitav on. Aga kui miskit juhtuma peab, siis juhtub see ka liivakarjääris…”

Kõigil lugejatel aga nii hästi pole läinud: “Tallinnas ööklubist kodu poole kõndides pakkus autojuht abi, et viib mu koju, sest öised tänavad on ohtlikud. Kahjuks viis mu Kopli garaažide vahele ja lukustas autouksed. Palumise ja anumise peale jäi vägistamine juhtumata ja viis mu koduni. Väljudes ütles, et ma rohkem võõraid ei usaldaks. Karm õppetund oli…”

Mõned inimesed kasvutavad hääletamist ka kavalt ära: “Üks naisterahvas hääletab pidevalt Tallinn-Tartu peal. Peale saades sõidab mingi maa ja väljudes küsib, kas mõne euroga saad aidata. Tundub, et see tal päris “töö” kohe. Kord kui olin ta Kosele sõidutanud ja tagasi sõites uuesti peatusin, siis tundis mu ära ning keeras selja ja läks pomisedes minema. Päris kahju inimesest kohe. Paljukest ta sedasi ikka teenib?”