Katkendeid Egert Anslani raamatust "407 karaati"

Reede pärastlõunal seisis Artist kodus vannitoapeegli ees ja hindas sealt avanevat vaatepilti. Ta oli otsustanud õhtusel üritusel välja näha lohakalt elegantne. Oma niigi päevitunud näole oli ta paari eelneva päeva jooksul solaariumis veelgi tooni andnud. Ajamata habemetüügas ning veidi sassis, kuid siiski hoolikalt kujundatud soeng, sobisid valitud stiiliga nagu valatult.

Isadora tähelepanu äratamiseks peab ta klanitud peade ja kahvatute nägudega näituseseltskonnast eristuma, jätma veidi vabama, metsikuma mulje. Samal ajal oli ta hoolitsenud, et lesk teda mõneks suvaliseks boheemlaseks ei peaks. Esmamulje loomiseks mõeldud nõiarohi oli elutoa diivanile hoolikalt laiali laotatud — uhiuus Canali ülikond, silmatorkavalt suur Breitlingi käekell ja läikivad, otse karbist võetud kingad.
„Sa valmistud tõsiselt,” sõnas Kuraator ja heitis vannitoast väljunud Artisti lihaselisele kehale hindava pilgu. Ta oli tugitoolis koha sisse võtnud ning jälgis huviga ettevalmistusi.
„Ma lähen ju kosja.”
„Tööle ikka ka.”
„Nalja teed või?” küsis Artist toodud särke ülikonna kõrvale sobitades. „Töö on midagi, mida miljonid inimesed teevad raha pärast, üheksast viieni. See, mida meie teeme,” oli ta just ülikonna selga saanud ja pöördus Kuraatori poole, „on KUNST.”
Teises tugitoolis istuv Gena hakkas irvitama.
„Seitseteist aastat olen kinni istunud ja ei teadnud siiani, et ma kunstnik olen!”
„Just,” teatas Artist, „paljude kunstiliikide viljelemine on seadusega karistatav. Mis teebki asja põnevaks. Mõtle, kui sa vaataksid teatris etendust, mille näitlejatel on kaks võimalust: esiteks, kui nad ei anna endast sada protsenti, siis pannakse nad kolmeks kuni viieteistkümneks aastaks kinni; ja siis vastupidi: kui neil tükk maksimaalselt hästi õnnestub, saavad nad preemiat. Ütleme, tuhandest rublast kuni saja miljonini.”
„Või briljante,” täiendas Kuraator rahulolevalt. Ta sai hästi aru, kuhu poiss tüürib.
„Täpselt! Kujutad ette, milline näidend see oleks? Kui palju ennastunustavat pühendumist, emotsioone ja kirge! Millist elu ja surma stiihiat me laval näeks!”
„Niisugust tükki läheks isegi mina vaatama, ausõna, huvi pärast juba,” naeris Gena.
„Teatris nii karme etendusi pole. Tõsised asjad sünnivad ainult tänavatel ja sellepärast mind sinna tõmbabki. Täna, nagu te aru saate, olen ma laval.” Artist oli püsti tõstnud ja tegi kujuteldavale publikule kerge kummarduse. „Daamid ja härrad, täna õhtul annab Briti Muuseumis külalisetenduse Moskva Teatri peanäitejuht ja Nõukogude Liidu teeneline näitleja Ruslan Vladimirovitš Petrušenko!”
Artist võttis laualt Gena soni ja hakkas kujuteldava publiku seas ringi käima. „Austatud teatrikülastajad, palume teiepoolset annetust! Härrased, ulatage oma prisked rahakotid, daamid, vabastage end oma kuldehetest! Pange kõik siia mütsi sisse. Uskuge mind, kallid prouad, te näete ilma igasuguse atribuutikata palju naturaalsemad välja. Meigist piisab teile täielikult. Jätke raha ja muud rikkuse sümbolid meie puudustkannatavate tänavaarlekiinide toetuseks!”
Gena ja Kuraator naersid häälekalt. Enesega silmanähtavalt rahulolev Artist vaatas kella.
„Varsti hakkab show pihta. Kaua meil kohalejõudmiseks kulub?” küsis ta Kuraatori poole pöördudes.
„Kolmveerand tunnist peaks piisama. Muuseum pole siit teab mis kaugel.”
„Kindlasti on vaja alguseks kohal olla. Anastassia tuleb pool tundi pärast avamist, jah?”
„See lits või? Ta on kuuest kohal, aga enne poolt seitset sulle ligi ei uju. Las vaatab kohapeal ringi ja tutvub olukorraga.”
Kuraator oli tuttavale kuuluvas eskort-tüdrukute agentuuris paraja segaduse korraldanud. Kui tavaliselt otsis keegi endale kaaslaseks naist või kahte, olgu õhtuks või kogu ööks, siis Kuraatori soov oli pigem ebatavaline — tüdrukul tuli ainult üritada üht meest ära võluda ja sellega asi piirduski. Anastassia oli agentuuri raudvara, kes käinud läbi tulest ja veest, kuid temagi jaoks tundus niisugune ülesanne ebatavaline. Tema kompetents peitus enda järgi ihaleva mehe erutuse hoidmises, kusagil lubatu ja lubamatu piiril enese eksponeerimises ja lõppkokkuvõttes pigem blokeerimises, mitte vastupidi — ahvatlemises. Agentuuri juhataja pakkumine andis talle võimaluse oma ununema kippuvaid naiselikke nõkse värskendada ja nii ootas temagi õhtut meeldiva ärevusega. Kuraator ei olnud Anastassiat sügavamale teemasse pühendanud, näitas vaid Artisti pilti, ütles, et ta on venelane, ning palus tal mehega flirtida, hoolimata sellest, kas too on parasjagu üksi või mitte.
Aeg sai täis ning Kuraator ja Artist asusid teele.

KATKEND 2, 4400 sõna

„Miks sul naist ei ole?” küsis Isadora, kui ettekandja oli neile järgmise veini toonud.
„Hea küsimus,” tõdes Artist rätikuga suunurki tupsutades, „mu süda on vaba, kui sa seda mõtlesid.”
„Need ilusad naisterahvad, kes su ümber tiirlevad, ei ole suutnud koodi lahti murda, jah?” Isadora näos kumas naiselik rahulolu.
„Koodi polegi. Mu lukk käib võtmega. Vana kool.”
„Huvitav tõesti, et nii suurest võtmekimbust ükski sind lahti ei keera. Äkki on lukk roostes?”
„Miks sa arvad, et see kimp suur on? Eh, Isadora, kust sa seda võtad?” Artist tegi ilmsüütu näo, justkui ei taipaks, millele naine vihjab. „Vaja pole ju suurt kimpu valesid võtmeid, vaid ainult ühte õiget!”
„Oo jaa, tean hästi, millest sa räägid,” noogutas Isadora ja muigas. „Kindlasti tead sa liigagi täpselt, mida tahad. Ja rahuldud ainult parimaga. Oled harjunud naiste tähelepanuga, kuid ükski ei huvita sind piisavalt, et end temaga siduda, on nii?”
„Sa räägid nagu oraakel, jätka, ma kuulan huviga.”
„Ega ma palju muud öelda oskagi, pole su armuseiklustega kursis. Tõsi küll, ma tunnen ühte sellist meest, kes teab täpselt, millist naist ta tahab. Liigagi täpselt.” Lesk hakkas mõtlikult näpuotsaga pokaaliserval ringe tegema.
„Ahah?”
„Ta elab Saksamaal, Frankfurdis. 48aastane ja ikka vallaline,” jätkas Isadora. „Viimati kui ma temaga rääkisin, oli ta kahe naisega korraga. Ütles, et kui neist kahest saaks ühe kokku pana, siis abielluks kohe.”
„Ah sa põrguline! Vaata aga vaata… arvad, et ma olen samasugune? He-hee…” Artist vangutas lõbustatult pead.
„Ei arva. Mulle tundub hoopis, et sa oled lihtsalt liiga tark, et endale valesid valikuid lubada. Ma usun, et sul on ratsionaalne pool ka päris hästi arenenud.”
„Ilmsüütu kombinatsioon kõigest inimlikust… homo sum, humani nihil a me alienum puto.”
„Olen inimene, midagi inimlikku ei pea ma endale võõraks,” tõlkis lesk ja mõlemad naersid.
Hetkeks tekkis vestlusesse paus. Kumbki vajus oma mõtetesse, kuid mõlemad tundsid, et vaikus ei ole häiriv. Isadora avastas üle pika aja, et on võimeline kõhus liblikaid tundma. Teisel pool lauda istuv mees oli esimene värske tuulepuhang kopitama läinud tundemaailmas, kuhu ta pärast abikaasa surma sattunud oli. Ta tundis end sisimas üksikuna, nii üksikuna, et oleks mõnikord tahtnud õue tormata ja appi karjuda. Kuid see poleks midagi aidanud. Isadora teadis, et tänavad on täis inimesi, kes tegelevad oma asjadega, kiirustavad kuhugi, peas mustmiljon muud mõtet. Heal juhul kutsuks möödujad talle kiirabi. Või võtaks mõni karvane tänavamuusik ta endaga kampa. Vahel ta isegi soovis, et midagi sellist juhtuks. Siis rändaksid nad läbi kogu maailma, mängiksid sandikopikate eest oma pille ja einestaksid odavates urgastes. Kuid sellest kõigest ei teeks ta numbrit, kui nad oleks koos ja õnnelikud. Alati teineteise jaoks, rõõmus ja mures. Üksindus on kõige hullem ja et see suures linnas eriti painavaks võib muutuda, teadis lesk hästi. Ta vajas enda kõrvale meest, kes temast hooliks, oleks kindel ja siiras, ning Ruslan näis just niisugune eksemplar olevat. Intiimsele atmosfäärile alistudes avastas Isadora üllatusega, et tema vastas istuv Adonis võlus teda rohkem ja isiklikumalt, kui ta endale tunnistada julges.
Naise kaelale tekkinud punased laigud ei jäänud Artistile märkamata. Ta vabandas end hetkeks ja läks tualetti. Suurepärane, hõõrus ta mõttes käsi, part praeb aeglasel tulel nagu kord ja kohus. Artist viskas kamalutäie külma vett näkku ja vaatas peeglisse. Jah, just nii ta seda teebki. Need on tipphetked, mille pärast ta oma tööd armastab. Ta ei ole tagaotsitav kurjategija, fantoom ega näitleja; tal pole mingeid tagamõtted, vargusplaane ega briljandikihku. On vaid üks — siiras kavaler, kes ihkab võita daami südant ning on valmis talle kas või kuu taevast alla tooma. Visanud märja käteräti vitstest punutud korvi, lahkus ta rahulolevana tualetist.
Vahepeal oli lauas käinud kelner ja jätnud endast maha kaks toretsevat magustoiduportsjonit ning peene dessertveini. Lese silmisolevat tulukest märgates tajus Artist, et võib olla eesmärgile lähemal, kui arvatagi oskab.
„Oo, enam paremaks minna ei saa,” lausus ta istet võttes.
„Arvad?”
„Kuid kas see pole siis ideaalne?”
Isadora vaatas trühvlijäätiselt allavoolavat šokolaadi, heitis pilgu veinile, mis nii nõudlikult maitsmist ootas, ning libistas viimaks silmadega üle enda ees istuva mehe. Ta ei saanud välja öelda, mis tema arvates ideaalsest puudu oli.

järgneb
www.egertanslan.com