Katrin Pauts: “Lastetu naine on vastik radikaalne feminist, kes elab mugavalt minu laste kulul“ — ah tõesti?

 (596)
Katrin Pauts
Katrin PautsFoto: Madis Veltman

Et lastetu naine on ilmtingimata feminist, kes ei soovi elult muud kui vabadust ja eneseteostust, mille lapsesaamine kohe ära rikuks, on ainult üks õudne stereotüüp, millega viimasel ajal taas pead tõstnud sundsünnitamise propagandistid Facebooki-lõimedes lagedale tulevad. Mugavus ja vabadus? Sellepärast jätab see, kes lapsi päriselt tahab, nad heast peast saamata? Kas propagandistid on ise lapsepõlves rängalt pea peale kukkunud?

Iibeprobleem käib poliitikute retoorikast pidevalt läbi. Rahvas vananeb, rahvas sureb välja, midagi oleks vaja teha. Tõsta peretoetusi, aga mille arvelt? Äkki kehtestada lastetusmaks? Meetmed, meetmed, meetmed… Mul ei ole selle peale midagi muud kosta, kui et ehk oleks aeg küps tõdemuseks, et kes tahavad ja armastavad lapsi ning on igati võimelised neist terveid ja normaalseid inimesi kasvatama, ei jäta lapsi saamata mingi „vabaduse” ega „mugavuse” pärast. Ning kui inimene on otsustanud mitte lapsi saada, siis kas on ikka tark eeldada, et ta on samasugune nagu need teised, ainult mingil põhjusel laisem ja egoistlikum? Ja see inimene hakkab „meetmete” mõjul sünnitama?

Viga on selles, et poliitikute suur lemmik on statistika. Inimesele lähenetakse ebaisikuliselt, inimene on number, ühik ja kvoot, millega arvamuslugudes ja „meetmete” koostamisel hea žongleerida.

Seotud lood:

Aga vaatame statistika taha?

Minagi kuulun statistikasse, olen üks ühik lastetute naiste hulgas. Olen 40-aastane, lapsi mul ei ole ja väga tõenäoliselt ka enam ei tule, olen liiga vana ja mul on mõned kroonilised terviseprobleemid. Olles ise eaka vanema laps (ema on 79-aastane, isa oleks 90, kui ta elaks), tean ka seda, milline pinge lasuks minu lapsel, kui saan 80 ja tema on alles 40. Olen küll üsna edukas kirjanik, aga Eestis see suuri rahanumbreid ei tähenda, sama kehtib mu teiste tööde kohta. Aeg-ajalt tabab mind depressioon ja neil perioodidel ei suuda ma iseendagi eest hoolt kanda, see on nii olnud juba varasest noorusest. Kui mu ebakorrapärane loomeinimese-sissetulek kuude lõikes ära jagada, tuleks keskmine kõigest tuhande euro kanti.

Sellest rahast kannan üksi kõik kulud, maksan peavarju, toidu, kehakatete ja väheste lõbustuste eest, viimaseid saan endale lubada minimaalselt, sest ühe inimese leibkonnas ei ole kulude hajutamine võimalik. Puhkusereisil olen käinud üks kord, olin kaks päeva Eestist ära. Ma ei saa seda endale lubada. Ei ole võimalik, et kui minul ei ole parajasti tööd, siis mees ikka teenib. Või kogume „lasterahad” kokku, paneme kumbki oma palgast lisa ja ostame kas soojamaareisi või uue pesumasina. Üksi elamine ei ole suur muretu vabadus, nagu pereinimesed ette kujutavad. Jah, mul on vabadus tulla ja minna, iseasi, kas oma majanduslikus reaalsuses seda ka tegelikult teha saan. Kas ma peaksin sellistes tingimustes tõesti veel ka mingit karistavat koormist tasuma nagu lastetusmaks? Leian, et minu panus riigile on vastutus oma eaka ema ees ja iseendaga toime tulemine, sissetulekult riigikassasse tulumaksu tasudes.

Ma ei ole radikaalne ega üldse mingi feminist ja ka abielus ei ole ma üldse sellepärast, nagu vihkaksin mehi (jälle üks tüüpilise marurahvuslase eeldus minusuguste kohta). Ma, jumala ausõna, ei ole ka homoseksuaalne ja kui oleksin teistsuguse iseloomuga, siis ilmselt elaksingi praegu kellegagi koos. Ma isegi ei vihka lapsi ega soovi kellegi teise omi ära süüa, vaid tunnen, et pole päris õige inimene neid ise üles kasvatama. Ma ei hakka praegu tähemärkide kokkuhoiu huvides oma perekonnalugu jutustama, aga mingi saladus see ka ei ole — on naisi, kes ei oleks tohtinud lapsi saada ega kasvatada üles tervet plejaadi rikutud närvidega emasid, kelle lastest tuleb järgmine põlvkond rikutud närvidega inimesi. Kas tõesti on vaja maa täita õnnetute üksikvanemate ja nende katkiste lastega?

Mis meetmeid siis soovitada?

Loe veel

Kõige närvesöövam lollist sünnituspropagandast on siiski arvamus, et lapsed jäetakse saamata lihtsalt heast peast. Usun, et kui statistikat lahti harutama hakata, leiaks minu taustaga sarnaseid või mingil teisel põhjusel veenvaid lugusid küll. Nagu keegi ei jäta last saamata sellepärast, et riik ei maksa piisavalt toetust, ei tehta ka otsust lapsi mitte saada nii kergekäeliselt, kui propagandistid arvavad. Need on enamikus ikkagi kaalutletud otsused, sündinud aastatepikkuse sisekaemuse alusel. Kui palju olen minagi mõelnud, et ehk ikka peaks ja ehk ikka hiljem kahetsen, kaalunud igasuguseid argumente ja igal sünnipäeval vähemalt mõned tunnid selle teema ümber stressanud. Lõpuks olen ikka jõudnud tagasi oma veendumuse juurde, et praegune seis on kõige parem, sest tõenäoliselt saaks minust järjekordne õnnetu üksikema oma suguvõsa rohkete õnnetute üksikemade rivis, keda jälitaksid täpselt samasugused probleemid ja kelle järeltulija lapsepõlv oleks täpselt sama ebastabiilne, ebaturvaline, vaene ja — jälle — õnnetu. Mingi hinna eest ei läheks ma tagasi enda lapsepõlve!

Ja kui palju lastetusmaks üleüldse riiki rikkamaks muudaks? See eeldaks, et lastetuid on märkimisväärne protsent. Millal hakkaks maks kehtima? Kas kohe naise sünnitusealiseks saamisest? Millal see oleks — alates esimesest menstruatsioonist? 18. eluaastast? Või alates 25. eluaastast, kui ta pole selleks ajaks suutnud poegida (meelega kasutan seda sõna — kui inimene kellegi arust kord juba on hingetu ja isikutu ühik, siis nii olgugi)? Olgu maksu ei tee, aga võtta lastetutelt hoopis pension? Aga kuhu need üksikud vanurid siis panna? Rajada uuesti gaasikambrid? Natsiretoorikat meenutab sünnituspropaganda, muide, küll — „Sinu kui emase olendi kohus isamaa ees on…”

Kas olete tähele pannud, et kõige rohkem lapsi kipub ikka olema vaestes peredes — sellistes, kus ilma sotsiaalabita toime ei tulda? Sama kehtib arengumaade kohta. Niipea, kui riik hakkab arenema, haridustase ja palgad tõusma, kahaneb ka iive. Ilgutaksegi ju, et jõukas ja haritud läänemaailm sureb omaenda jõukusse ja haritusse. Kummalisel kombel ongi nii, et mida kõrgem on inimese sissetulek, seda väiksem on tema järglaste arv. Mitte et ta oleks „mugavaks” muutunud, vaid ta esiteks mõtleb oma karjäärile — sissetulek ja positsioon ei säili iseenesest, selleks tuleb tööd teha ja aega kulutada. Teiseks on ta teadlikum oma tervisest. Ta on ettenägelikult mõelnud laste tulevikule — millist elukvaliteeti ja haridust saab ta neile lubada? Ta teab, et kaitsmata vahekorrast võib rasedaks jääda.

Mis me siis teeme? Pakume rohkem sotsiaaltoetusi, et motiveerida lapsi tegema joomaraha nimel, mõtlemata hetkekski, mis saab neist lähemas tulevikus? Või hoopis on meie riik liiga arenenud ja rikas, et see pisike rahvakild saaks säilida? Peaksime olema ehk vaesed ja haritud? Ehk tuleks koolid kinni panna, lõpetada seksuaalhariduse tunnid, kondoomid suures lõkkes põletada ja ka töökohad kaotada, et inimestel ei oleks muud teha kui pimedas toas teki all nahistada? Harimatus ja vaesus tõstaksid iivet kindlasti hoobilt ja imestan, et poliitikud sellest ei kõnele, vaid need samad propagandistid hoopis jauravad teise suupoolega, et peaksime veel rikkamaks saama.

Eriti küüniline järeldus on, et riiklikul tasandil midagi teha ei olegi võimalik ja lapsi sünnib sekkudes või sekkumata ikka nii, nagu inimene ise otsustab, nii et kui rahvas ei ole elujõuline, siis nii lihtsalt on ja kogu moos, tuleb leppida. Ka dinosaurused surid välja, kuna olud ei olnud enam ellujäämiseks soodsad.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare