Autism ja autismispektri häired saavadki alguse sellest, et aju neurobioloogilises arengus on mõned protsessid kujunenud teisiti kui tavaliselt. Näiteks on teadlased välja selgitanud, et autistlike inimeste ajus on mõnes piirkonnas närvirakke rohkem, mõnes jälle vähem, kui peaks olema. Vahel on osa ajurakke väiksemad ja hargnevad vähem, mistõttu need ei satu teistega piisavalt heasse kontakti. Autistlikel inimestel on leitud isegi muutusi ajutüves, mis teadaolevalt juhib motoorikat ja suhtlemist välismaailmaga tajude kaudu.

Need muutused on toimunud juba emaüsas, kuid teadlased ei oska veel öelda, miks see mõnikord nii läheb või mis täpselt seda põhjustab. Kuna erineva raskusastmega autismispektri häiretega lapsi sünnib aina rohkem (juba sajast lapsest üks või enamgi), seostatakse seda mitmesuguste keskkonnamõjudega, aga vahest ka autismi soosivate muutustega genoomis, mis on kujunenud välja pikema aja vältel. Vahel võib autismi kujunemisele anda lisatõuke sünnituse ajal üleelatud hapnikupuudus jms.

Varane sekkumine

Niisama keeruline nagu on inimese aju, on aga ka kõik autismispektri häiretega seonduv. Autistlikud inimesed võivad olla omapärase kiiksuga geeniused, aga autismiga käsikäes võib välja kujuneda ka nii suur mahajäämus arengus, et inimene ei pruugi iseseisva eluga toimegi tulla. Osa autiste on kõnetud ega suuda ümbrusega suhelda, teiste suhtlemisprobleemid on varase ja järjekindla sekkumisega üsna kergesti ületatavad.

Kui veel hiljuti arvati, et Aspergeri sündroom (intellektuaalselt kohati väga võimekad, kuid suurte suhtlemisraskustega inimesed) on samuti autism, siis nüüd on leitud, et nende kahe eripära põhjused ajus on erinevad. Ometi on mõlema näol tegu ikkagi neuroloogilise arenguhäirega.

Eestis on põhiprobleemiks just see, et kuna autismi olemust ei mõisteta veel piisavalt hästi ei meedikute, pedagoogide ega laiema üldsuse ringis, jäävad need lapsed tihti õigel ajal diagnoosimata ning abistamata. Parim aeg sekkumiseks lastakse lihtsalt mööda.

Härjal sarvist

Hoolitsevad pered püüavad omal käel teha, mida oskavad ja suudavad, aga kui näiteks lasteaias või koolis ei osata rakendada spetsiifilisi autistidele sobivaid metoodikaid, võivadki laste probleemid hoopis süveneda.

Paljud vanemad kurdavad, et autistliku lapse kasvamisega koos käitumis- ja suhtlemishäired üha süvenevad. Poistel tuleb teismeliseeas tihtipeale ette agressiivsushooge, mida on raske kontrolli all hoida. Psühhiaatriline abi on laste puhul aga Eestis jällegi probleemkoht.

Üheks suureks riskiks, kui laps sobivat pedagoogilist ja sotsiaalset rehabilitatsiooni ei saa, on vaimse mahajäämuse kujunemine. Autistidel ongi oht, et ka spetsialistid kipuvad autismi vahel segi ajama vaimupuuedega. Kui lapse suhtlemine maailmaga on tema aju eripärasest arengust lähtudes pidurdatud, siis jookseb ju üks osa infot temast lihtsalt mööda — pikapeale võivadki nii tema teadmistesse-kogemustesse tekkida lüngad, mida on lihtne vaimupuudega segi ajada.

Kõigepealt tuleb luua võimalused autismi varaseks avastamiseks ja vastava testimise kasutamiseks, et perearstid saaksid juba 1,5-2-aastastel lastel välja selgitada võimalikud spektrihäirete riskid. Niisugused n-ö varase sõelumise jaoks teaduslikel alustel koostatud küsimustikud ja vaatluslehed on mitmel pool maailmas kasutusel ja toimivad hästi.

Pere- ja lastearstide kõrval tuleb jätkata laiemale avalikkusele teadmiste jagamist autismi kohta, et vanemad saaksid ise teemaga kaasa mõelda. Näiteks võib juba alla aastase lapse suhtlemises, pilgus, lalinas ja reaktsioonides leiduda märke, mis viitavad häiritud arengule. Levinud suhtumine, et „ta on alles väike, küll kasvab välja”, pole parim lahendus.

Üsna sageli viitab autismile näiteks see, kui lapse areng hakkab mõnes lõikes äkitselt vähisammu tegema, näiteks hakkas laps aastaselt sõnu ütlema, kuid mõne aja enam neid ei kasuta. Siis on just perekond see, kes oskab murekohti märgata ja abi otsida.

Teadmised olemas

Eestis juhtub praegu sageli nii, et lapsele pannakse mingis vanuses võib-olla isegi arenguhäire või lapseea autismi diagnoos, kuid sellele ei järgne eriti midagi. Arst võib-olla tutvustab natuke autismi eripära, laps suunatakse puude taotlemise ja rehabilitatsiooniplaani tegemise järjekorda ja nii võib minna aasta või rohkemgi ilma, et ta vajalikku abi saama hakkaks.

Isegi kui rehaplaan valmis saab, võib see meil lapse jaoks tähendada vaid paari logopeeditundi nädalas, millega on raske autismi puhul imet teha.

Ometi on maailmas välja töötatud metoodikaid, millega saaks suurt osa autistlikke lapsi üsna efektiivselt aidata. Kõige suuremat võidukäiku on viimasel kümmekonnal aastal teinud ABA-meetod (ingl Applied Behaviour Analysis). Seda tuleks kasutada lapse treenimisel-õpetamisel vähemalt 40 tundi nädalas. Kui autistlik laps saab eelkoolieas, näiteks lasteaias kombineeritult koduga, vähemalt kaks-kolm aastat sellist intensiivset pedagoogilist trenni, võib ta kooliminekuks olla juba täiesti „korras” ja võimeline õpingutes tavalastega liituma.

Telesaade Puutepunkt on koos oma võrgustikutöö partneritega asunud tegema ettevalmistusi, et ka Eesti saaks liituda rahvusvahelise autismikogukonnaga ning vastavaid oskusteadmised meie peredele, meedikutele ja pedagoogidele kättesaadavaks teha. Edusammudest anname jooksvalt teada ajakirjas „Puutepunktid”, mis alustab tulevast nädalast oma teist ilmumisaastat.

Vaata ajakrja kohta lisaks www.vedur.ee