Kiirtoidujaht Tallinna kesklinnas: millisest kohast kõige parema burgeri leida võib?
Kohtade populaarsuse selgitasin välja sõpradelt ja tuttavatelt "lemmiku burksipaiga" kohta infot küsides. Igas toidukohas tellisin juustuburgeri või selle puudumisel osutus valituks veiseliha pihviga burger, mille lisandiks oli juust.
1. Räägupesa
Sisse astudes üllatusin esmalt rahvarohkuse üle. Inimesi oli palju, suurem osa oli vanuses 13-17 eluaastat. Ilmselt sai koolipäev läbi ja oli aeg sammud kiirtoitu sööma seada. Nii kui kohta astus sisse fotograaf, läks asi aga paaniliseks. Nurga tagant kutsuti kohale ilmselt vanemteenindaja, kes pildistamise põhjust ja vajalikkust küsimärgi alla seadma hakkas. Tekkis küsimus, et kas siis telefoniga selfie’de klõpsimine on okei ja korraliku kaameraga enda söögielamust jäädvustada ei olegi lubatud?
Positiivseks üllatuseks oli aga karp, millega burger kaasa pandi — hea, mugav tassida ja samuti ei jahtu toit väga kiiresti ära. Üldiselt nägi see kõikidest kaasaostetud burgeritest kõige parem välja. Sai tundus värske ja selle peal ilutsevad seemned andsid asjale glamuuri juurde. Kontseptsioon oli samas naljakas — burgeri vahele kastet ei pandud, see oli kulbiga kõrvale tõstetud. Ujuva olluse all asus ka salat. Üldiselt tõi see burger tagasi kõik meenutused sellest, millise maitsega üks tavaline hommikune-pärast-pidu burger on. Välimuse poolest võiks muidugi ka ilma peol käimata selle ära süüa.
2. STAAP
Vaieldamatult kõige lögasem neist burgeritest, mis soetatud sai. Samamoodi nagu Räägupesas, hakati aga üllatuslikult fotograafi ümber tiirlema ning küsimusi küsima. Kohale kutsuti ka keegi härrasmees, kes õigust nõudma hakkas. Mina tegelesin samal ajal aga teenindaja ootamisega. Vaieldamatult läks selles kohas tähelepanu saamiseks kõige rohkem aega — pidin isegi paar korda aknale koputama.
Burger ise ei olnud minu arvates suurem asi. Esiteks oli see vaieldamatult kõigist viiest kõige lögasem. See aga tähendas ebamugavat söömist ja suurt salvrätikukulu. Esimesel hammustamisel tundus üldse nagu kastmeks oleks ainult hapukoort pandud. Suurem süvenemine aga tekitas tunde, et sinna hulka on ka äädikat segatud — ebameeldiv kooslus. Eraldi maitstes ei ole sellise asja puhul tegemist just kõige suurema isutekitajana. Salatina oli burgeri vahele pandud riivitud kapsas. Kokkuvõttes ei jätnud sellist tunnet, et sinna tagasi minna viitsiks või tahaks.
3. Vabaduse väljaku musta värvi kiosk
Teadmata nimega koht — ehk oskavad lugejad siin kohal abiks olla? Teenindus oli meeldiv ja esimest korda ei saanud fotograaf piltide tegemise eest kurjade sõnadega üle valatud. Tore!
Kiitust saab burgeri vahel olnud pihv. Kindlasti oli sellel rohkem maitset kui näiteks Räägupesa omal. Miinuspunktid aga selle eest, et esimese asjana tuli suhu saia magus maitse. Üldse tundus seda saia kuidagi väga palju olevat. Liiga palju. Ja tõesti, kuidagimoodi ei saanud ma üle sellest häirivalt magusast maitsest. Sellega võiks midagi ette võtta, siis oleks kogu kompott palju parem. Roosat müstilise sisuga kastet oli jagatud lahkelt.
4. SÖÖGIPLATS
Esimese asjana jäi silma müüja ehmatunud pilk. Tekkis tunne nagu teda sõimataks klientide poolt päev läbi. Seega olin ekstraviisakas ja palusin lahkelt endale maitsva burgeri meisterdada.
Kui burgeri lõpuks kätte sain olen üllatunud. Tundus nagu serveeritaks mulle saia salatiga. Siiski ei lasknud end sellest heidutada ja olin jätkuvalt positiivselt meelestatud. Seda seni, kuni lõpuks avastasin, et veerand burgerit hiljem polnud ma ikka veel kaugetest sügavustest pihvi üles leidnud. Operatsiooni jätkates avastasin, et pihve on tegelikult lausa kaks — ainult, et need on miniversioonid tavalisest burgeripihvist. Kogu asjast lõi läbi mingi väga veider järelmaitse, ei saanudki aru, kas see on kastme hulka segatud sinepist või millestki muust. Üldiselt meeldis see kõikidest õnnelikest väljavalitutest mulle kõige vähem.
5. PEDA burksikiosk (see, mis ülikooli peahoonest üle tee asub)
Müüja oli sõbralikult naeratav. Küsisin burgerit ja jäin ootele. Paari minuti pärast ulatatati mulle meistriteos, mille peale kõrvalolev inimene küsis: “Kas see elab?” Loodetavasti, siiski mitte.
Juustuga pole kokku hoitud ja see on iseenesest väga tore. Ka pihv maitses pigem hästi kui halvasti. Tegelikult oli see maitse isegi täitsa hea. Kui saia eraldi proovisin, siis on see sarnaselt Vabaduse väljaku kioski omaga magus, kuid kogu asja korraga hammustades see mind ei häirinud. Salat oli selle burgeri puhul vägagi omapärane, tavaliste pikkade kapsaliistude asemel oli kõik eriti peeneks hakitud. Kõigist viiest oli see minu arust maitse poolest kindlasti esimest kohta väärt.
Et teaks, kuhu minna, vaata ka pilte:
Kui kellelgi peaks tunduma, et ehk oleks varavalges koju jalutades kallimale sellise burgeri koju viimine armas žest, siis tasub ümber mõelda. Miks? Sest paratamatult läheb mikrolaineahjus soojaks lastud sai mõne aja möödudes söödamatult nätskeks ja kaubandusliku väljanägemise asemel saabub burgerile veidra ja koleda käki välimus. Hiljem vaadates ei ole asjad kahjuks enam nii kaunid, kui need algselt tunduda võisid. Vaata pilte ja veendu ise:
Head isu ja ilusat nädalavahetust kõigile. Olge mõõdukad!
