See meeste kirjutamine ja nende kirjutatu üle tõsisel ilmel arutlemine on nii eilne päev, et oleks aeg sellest edasi liikuda. Ma ei mäleta, millal mul see dissitentlik mõte tuli. Vist eile. Anyway, täna hakkasin uut Vikerkaart lugema, sest ta on mul tellitud ja kuigi rahvusreetur, toetan ma Eesti kultuuri igavesest ajast igavesti. Ennist arvasin, et Vikerkaar on äge, samm ajast ees, avangrad, ent tuleb välja, et see arvamus on väga metsa.

Valdav enamus avaldatud materjalist oli meeste kirjutatud või meestest ja ma nats nagu ärritusin selle peale. Kas ma just praegu kirjutasin "nats"? Jah, kirjutasin. Ma küll praegu teen näo, et see üllatab mind, aga tegelikult ei üllata. Mul on lapsest saati olnud komme mõne väga haakuva teksti autori stiiliga samastuda ja seda tükk aega pärast järgi teha. Nii on kerge öelda asju, mida pole oma häälega turvaline öelda.

See on kurb, muidugi on see kurb, aga ma ei taha sellest lähemalt rääkida. Ma hakkaksin nutma, siis hakkaksite teie ka nutma ja siis süüdistataks meid hüsteerias ja me pöörduksime kohe meeste juurde tagasi. Mis sest, et eilne maailm, mõtleksime. Kui halb see ikka olla saab? Tõnis Mägi on ju seal ja "Koitu" tahaks ka ikka aeg-ajalt laulda. Kuigi "Koit" toob ka pisarad silma, siis see on hoopis teine asi. See on isamaa-armastus, ja mitte hüsteeria. Well, see viimane on suht teemast mööda. Mul on ikkagi eesmärk, soovitada viimases Vikerkaares Margit Lõhmuse "Vulva klubi".

Selle ja teised postitused leiad Anna-Maria blogist.