“Mina olin tavaline laps, küll veidi rohkem impulsiivne ja püsimatu. Ma ei sallinud kiusamist. Keegi poleks arvanud, et hakkan süütuid inimesi peksma ja lõpetan vanglas. Ma ei suuda ette kujutada, millist valu ma põhjustasin emale oma halbade sõnadega. Ta ei lahkunud hoolimata sellest mu kõrvalt kunagi. Kuidas sai sellisest lapsest, nagu ma olin, selline inimene? Mis tegi minust vägivaldse inimese?” rääkis Immanuel Volkonski.

“Minu arengut kurjategijaks iseloomustab hulk märksõnu — tähelepanu- ja tunnustusvajadus, kuuluvustunne. Probleemiks saab see siis, kui sa otsid rahuldust valedest kohtadest. Avastasin, et kõige lihtsam viis tähelepanu saada on reegleid rikkuda — see põhimõte elus kehtib ju igal pool,” märkis Immanuel. „Minu puhul sai määravaks veel võimuiha. Hirm võrdus minu jaoks austusega. Vaatasin imetlusega koolis neid, keda kardeti, kuigi samas tundsin hirmu.”

Mees lisas, et kõige suurem oli hirm selle ees, et teda ennast hakatakse kiusama. “Vägivaldsust on võimalik treenida. Tekkisid uued sõbrad ja tuttavad, võisin nende lugusid kuulata tundide kaupa, näiteks kui “värdjad” on mendid. Kui alguses sain aru, et see on jama, siis lõpuks hakkasingi selle järgi elama."

Nõnda sai normiks, et keegi lihtsalt peksti läbi. "Mulle meeldis see üleolek. Mul on seda häbi tunnistada. Üheks käivitajaks oli alkohol, siis kambavaim. Saime tihti minema, nii tekkis karistamatuse tunne. Minus oli kaks inimest: üks mõistis, et see on vale, teine jälle tahtis kuskile kuuluda. Kandsin terve elu maski. Vanglas nägin neid maske palju — inimesi, kes on kuritegelikku maailma ära eksinud," tunnistas Immanuel.

Siiski on ta kindel, et kõik inimesed on võimelised muutuma: "Hakkasin lõpuks teadlikult õigesti käituma. Nii kirjutasin iseennast taas üle ja teen seda siiani."

Vaata ka videot!