“Kiirus oli teil vägev, sest oli ju vaja korraga mitmest autost mööda kihutada. Keerake nüüd hetkeks aega tagasi ja mõelge, kui ma poleks nii ruttu reageerinud ja peaaegu ise kraavi sõitnud — meist oleks seal teel neljas autos olnud vähemalt kolm auravat lihatompu, keda kodus oodatakse. Sellise kiiruse pealt laupkokkupõrkes pole võimalik ellu jääda isegi minu S-is!”

“Olge õnnelikud, et just mina teile vastu tulin, mitte mõni teiesugune või keegi, kellel nina telefonis passides aega reageerimiseks pole. Pidage oma teist sünnipäeva täna. Palju õnne teile ja annaks Jumal teiesugustele mõistust!

Kui eluisu otsas, võta nöör ja mine metsa — ära sea teiste elu ohtu! Need lapsed oleks täna emata jäänud.”

Lisaks jätkab naine hurjutamist oma postituse kommentaariumis: “See postitus pole sellele mehele, vaid meile kõigile: meelde tuletamaks, et me ei otsusta liikluses ainult enda elu eest, vaid ka kaasliiklejate ja nende perede eest. Ühe vea pärast võivad kellegi lapsed jääda ilma võib-olla ainsast vanemast, kes neil on.

Kas see üks minut on seda väärt? Seda enam, et talv tulekul, teeolud muutuvad. Ei ükski sõnum telefonis ega muu kõrvaline tegevus autoroolis tohiks maksta kellegi elu. Selleks kulub teinekord vaid sekund. Usu, et kuhugi hilinemise tunne on õnnistus võrreldes selle tundega, kui teed vea, mis maksab kellegi elu.

Hoidke ennast ja teisi! Meid on niigi sellel imeilusal Eestimaal vähe. Kui olete ise hoolivamad, on seda ka teised. Kuskilt peab see ju alguse saama, miks siis mitte just teist?

Ja ausalt on hea tunne, kui suudad kedagi õnnetusest säästa. Minu puhul kasvõi neid kahte autot, kellest möödasõitu tehti ja kellega me vahepeal kõik kõrvuti olime. Olge hoitud ja kaitstud!”