Kõrgharitud noor naine: üritasin maal elada ja õpetajana hakkama saada, aga see on lootusetu! Säh sulle heaoluühiskonda, kolisin välismaale

26-aastane Sirli luges täna Delfist artiklit "Baltikumi ähvardab elanikkonna krahh" ja kirjutas, et tema on ehe näide sellest, kui üritad Eestis midagi paremaks muuta, aga kukud läbi ja siis ei näegi enam muud võimalust, kui mujal uuesti alustada.

Lõin mõni aeg tagasi senistele valikutele käega, ütlesin üürilepingu üles ja viisin oma asjad vanemate koju. Müüsin oma igivana auto võileivahinnaga maha ja nii koos säästudega oli finantse piisavalt. Sõitsin sõbrannaga Austraaliasse. Oleneb, kuidas meil siin tööasjadega, aga oleme siin nii kaua kui võimalik, siis vaatame edasi.

Kui maailmas seiklemisest aitab, kolin ilmselt Saksamaale, kus elab tädipoeg. Saan seal vast jalad alla ja näis. Eestisse tagasi? Praegu ütleks küll ei.

Mul viskas lõpuks nii üle. Mu ema on õpetaja ja unistasin minagi, et saaks aidata lastel haridusteed jätkata. Õppisingi kokkuvõttes Tartus bioloogiat ja selle sihiga, et lapsi õpetada. Naiivsed soovid silme ees, otsustasin, et lähen mõnda maakooli õpetama.

Kolisin ühte Lõuna-Eesti linna. Palk imeväike, korterit keeruline leida ja sellegi eest küsitakse väga palju. Ma pidasin kokku vastu kaks aastat. Poliitikud räägivad vahel, et võiks ju ka õpetajate palka tõsta, aga üldiselt tegudeni ei jõuta. Eriti veel maakohas ei ole ka täit koormust anda. Bioloogia kõrval õpetasin ka keemiat ja olin klassijuhataja, aga ka sellega koos ei tulnud alati täiskoormus täis.

Teisel aastal käisin ühel päeval nädalas ka ühes teises linnas koolis tunde andmas. Isegi sõidukulusid keegi ei kompenseerinud. Vaba aeg kulus peamiselt selleks, et tunde ette valmistada, kodutöid parandada ja e-kooliga tegeleda.

Ma murdusin vaid kahe aastaga, sest üks hetk illusioonid purunevad. Eesti ühiskonnas jäädki lõksu, kui pole rikkaid vanemaid, kes toetaks. Tahtsin seal linnas korteri osta, aga pank ei andnud laenu, kuna sissetulek pole piisavalt suur. Kinnisvarahinnad on tõusnud ja ka Lõuna-Eestis linnades ei saa midagi poolmuidu. Noorel õpetajal oleks väga raske teha see samm, et koliks õige pealinna. Õpetaja palk pole nii suur, et jõuaks pealinnas korralikult ära elada, üürikate hinnad tunduvad utoopilised. Kuskil kommuunis, aga sellise ameti puhul elada ei tahaks. Vaja on ka kodus tööasjadele keskenduda.

Vahepeal tehti maksusüsteem ümber ja teleuudistes kiitsid ministrid söögi alla ja peale, et nüüd läheb kõik paremaks. Samas ei ole lisandunud summa kokkuvõttes väga suur ja arvestades toidu- ja kütusehindade pidevat tõusu, nullivad need kulud muu ära. Räägitakse, et tuleb tasuta ühistransport, aga nii palju, kui Lõuna-Eestis kohalikega olen rääkinud, nad hoopis kardavad, et nii palju liine kaob sel põhjusel ära ja liikumine nn äärealadel muutub veelgi ahtamaks.

Viimane põnts oli minu jaoks see, kui isapoolne vanaema tuli tema tervise pärast hooldekodusse panna. Isa on ta ainus laps. Vanemad maksavad oma sissetulekutest iga kuu nii palju tema heaks. Mul oli kõrvalt valus, kuna ma ei saanud ise kaasa panustada, kulusid oli nii palju (näiteks ka kunagine õppelaen). Nüüd välismaal usun, et saan veidi kõrvale panna - palgad ju hoopis teised - ja ka veidi aidata.

See ongi Eesti reaalsus. Mul oli ülikooliõpingutest saadud magistrikraad ja palju tahtmist midagi teha, aga elu tuleb peale. Ei taha end tunda vaese kirikurotina.