"Kuidas isa mind kotis arstile viis ja palju teisi põhjuseid, miks ta oli maailma parim isa!"
Minu isa ja ema lahutasid, kui ma olin alles päris väike, aga mulle on meelde jäänud seoses isaga väga palju ühiseid mälestusi, sest isa ja ema lahkuminek ei tähendanud minu jaoks isast ilma jäämist. Seega sain kuni tema surmani nautida, et mul on nii isa kui ema.
Lisan veel, et minu isa oli väga pikk, sentimeeter alla kahe meetri, jalanumber 48 ja labakäsi oli suurem kui minu jalalaba praegu.
Mäletan ennast hästi väikese tirtsuna isaga kiikumas. Kiige oli selline, mis käis ka üle võlli ja ühel hetkel olingi maa ja taeva vahel. Enne aga kui hirm jõudis südamesse pugeda, avastasin ennast isa suurte käte vahelt. Isa muidugi nägi, et hoog läks liiga suureks ja kuna seda peatada oli võimatu, siis lihtsalt noppis mind sealt kiige pealt ära ja hoidis sellega suure õnnetuse eemale.
Kui mina olin väike, siis olid ajad teised, linnast bussid maale eriti ei sõitnud ja mehed lapsekäruga ringi ei liikunud. Isal oli aga suur tahtmine minna linna, oma emale külla. Nuputas ta palju või mitte, kes seda nüüd oskab öelda, igatahes tuttavad, kes seda nägid, on seda mulle rääkinud hiljem, küll alles pärast isa surma, aga vahet pole. Isa oli võtnud ühe suure ja sügava põhjaga koti, vooderdanud selle villase sooja tekiga ja pannud mind sinna kotti istuma, peanupp vahvalt koti luku vahelt välja vaatamas.
Ja nii me kahekesi olimegi siis kodust mööda metsavahelist teed linna poole kõndinud. Kokku üks ots pea 10 kilomeetrit. Kui mul tuli uni,siis lihtsalt libistasin ennast koti põhja peale pikali ja magasin. Pesa ju õõtsus tasakesi, tuul ei puhunud ja isa oli siinsamas kõrval. Ja põhiline, laps ei väsinud kunagi ära, sest ta ei pidanud ise kõndima. Isal aga võttis oma hiigelsuurte jalgadega rännak aega pisut üle tunni ja mis see tunnike siis ikka halba teeb. Sama lugu oli siis, kui olin kogemata oma varba mingi vana roostetanud tünni ümber olema metallvitsa vastu puruks tõmmanud ja hakkas tekkima tugev turse ja palavik. Kiirabi ei olnud nõus meile maale sõitma ja nii isa mind võttiski jälle kotiga kaasa. Haiglasse jõudes olid arstid muidugi imestunud, kui hiigelsuurest kotist mind välja õngitseti, kuid siis läks arstidel kiireks. Ja koju toodi meid siiski juba kiirabiautoga.
Minu elu ilusaimad kleidid olid just isa ostetud, ema ikka vaatas, mis rahakotile soodsam, aga isa pani rõhku, et see pidi olema ka ilus ja lapselik, mitte mingi “muti” oma. Väga uhke tunne oli jalutada koos isaga poodi. Kusjuures ta ei teinud oma otsust kuigi kergelt. Enne pidin ikka higistamiseni paljusid rõivaid selga proovima ja isale demonstreerima, kui lõpuks valik tehtud sai. Talle kohe oli selles suhtes silma antud. Praegugi vanu fotosid vaadates, tasapisi ikka võrdlen neid riideid, mis isa ajal sai ostetud ja neid mis ema-vanaema või teised sugulased mulle ostsid. No isa ostetu istus seljas väga hästi ja värvid klappisid väga minu blondide juuste ja säravate roheliste silmadega.
Isa oli väga kokkuhoidlik ja terane mees. Ise ta naeris, et pool oma insenerimõistusest pärandab ta ka oma ainukesele tütrele. Selles oli tal tuline õigus, teen igasuguste katsetamiste ja väljamõtlemistega silmad ette oma täiskasvanud poegadelegi. Mäletan oma ema ütlemas, et “no sinu isa korjab maast ka kellegi kaotsiläinud nööbi üles, et seda siis hiljem kuskil edukalt ära kasutada” Mina neid nööbi üleskorjamisi ei mäleta, samuti ei mäleta, et isa juures kodus oleks olnud mingi eriline vanakraami ladu, aga huvitavaid asju oli tal kodus tõesti rohkelt. Terve kuurialune oli minu jaoks kui võlumaailm, kuhu isa vahel ikka lubas mind minna. Iga asjakese kohta oli tal rääkida selle leidmis- või saamislugu ja mulle tundusid need palju paremad muinasjutud, kui need, mis ema mulle enne uinumist luges.
Ja minu kaks poega, kes mingil seletamatul põhjusel ei osanud mitte kuidagi potil olles pissida…. Meil käis pikka aega ikka selline asi, et potil käidi ainult suuremat häda tegemas, kõik muu aga ikka otse püksi, olenemata sellest, kas parajasti kerged suvepüksid või talvekombe seljas. Kui julgesin oma muret isale kurta, siis said nad koos vanaisaga nipi selgeks vaid paari õhtuga. Kui isa käest uurisin, et mismoodi siis ometi, ta ainult naeris ja ütles, et see olevad meestevaheline saladus.
Pojad olid üliõnnelikud ja enam polnud muret selle probleemiga.
