Olgu kohe ära öeldud, et keegi meie seltskonnast ei käinud enamasti peale kehalise kasvatuse tundi end pesemas. Ei mina ega mu klassiõed-vennad. Seda juhtus harva ja järjest enam pigem keskkoolis. Miks? Kes kurat seda teab.

Siinkohal üllataski mind Postimehes ilmunud artiklit lugedes asjaolu, et lapsevanemad pahandasid. Mõtlesin oma isale, kes oleks minu vingumise peale pigem minu peale pahaseks saanud ja kehalise kasvatus tunni lõpus duši all käimise lausa kohustuslikuks muutnud (ma olin üsna sõnakuulelik laps). See peakski olema kohustuslik, sest kui sa ikka 45 minutit kuni poolteist tundi järjest higimull otsa ees end liigutad, siis tuleks end pärast puhtaks pesta. See on hea nii sinu nahale kui ka sind ümbritsevate inimeste heaolule.

Keegi ei taha viibida ruumis, kus on higihaisused lapsed, aga paratamatult on ju peale kehalist kasvatust tundi andev õpetaja selleks justkui kohustatud. Ta peab seisma klassi ees ja õpetama lastele matemaatikat, ajalugu või mõnda muud ainet ning keegi ei küsi, kas ta tegelikult tahaks kõik aknad lahti teha või klassist välja joosta, sest lihtsalt pole võimalik hingata. Kusjuures, akent ju ka lahti teha ei tohi, sest lapsed võivad olla higised ja haigeks jääda.

Miks lapsed end ei pese?

Põhjus, miks mina end lapseeas peale kehalise tundi ei pesnud, peitus nii selles, et duširuumide põrandad tundusid mustad ja plätude kaasas kandmine tundus siis lisaks mitmele kilole seljakotis veel üks lisaraskus (tegelikult ei olnud mulle ka keegi plätude kandmist soovitanud ja ega ma ise ka selle peale ei tulnud), kui ka selles, et sageli oli peale kehalist kasvatust mõni kontrolltöö, milleks oli vaja veel korrata või hoopis kedagi aidata (ma olin viieline õpilane, kelle jaoks õpitulemused väga olulised). Kindlasti mängis siin rolli ka see, et enamus tüdrukuid pärast kehalist kasvatust duši alla ei läinud ja valitses ikkagi kambavõim. Lisaks puudus noortele neidudele väga vajalik föön (mida võiks arvestades klassi suurust olla isegi mitu) ja kui kehaline kasvatus juhtus olema päeva viimane tund, siis kuidas sa lähed märja peaga külmakraadide kätte?

Minu tuttava sõnul võib higisena trennist või kehkast minema hiilimisel väga tihti põhjuseks olla ka kiusamine, mida on õpetaja silma alt ära duširuumis väga mõnus teha. Teismelised on ju väga tundlikud oma muutuva keha suhtes ja kui nad märkavad kasvõi väiksematki muutust enda kehal, annab see põhjust häbenemiseks. Muutused eakaaslaste kehadel on aga väga hea põhjus narrimiseks ja piinlike olukordade tekitamiseks.

Teiste sõnadega, neid põhjuseid võib ette lugeda mitmeid. Meile loovutati keskkoolis isegi 10-15 minutit tunni lõpust, et me saaksime end pesta ja me ikka ei teinud seda. Kodus ma sellest lihtsalt ei rääkinud ja kuna mu vanemad regulaarselt mu kaenlaaluseid nuusutamas ei käinud, siis ju jäi ka tähelepanuta. Kodus pesin end õhtul ju ilusti puhtaks.

Kuidas olukorda muuta?

Olgu kohe selgelt ära öeldud, et täna ma ei välju enam spordiklubist ilma pesemata ega hüppa oma hommikustest jooksuriietest otse tööriietesse ja ei kõnni higisena tööle. Peale trenni pesemine on minu jaoks elementaarne. Tegelikult olen saanud selgelt terve elu aru, et peale trenni tuleb pesta, aga kehaline kasvatus tundus, et ei käi trenni alla. Sealt võib küll higisena ära tulla, eriti, kui mõni tund oli pisut lihtsam ja väga higiseks ei läinudki. Täiskasvanud inimesena tundub see kõik täna väga rõve ja tegelikult ka arusaamatu.

Ma arvan, et eelkõige võibki siin hoopis näidata sõrmega tagasi nende lapsevanemate suunas, kes täna seda õnnetut Jõgeva õpetajat "kiusavad". Õpetaja julges lihtsalt lõpuks ometi tõtt rääkida ja arvan, et vanematel on (või vähemalt võiks olla) piinlik oma laste pärast. Kõige parem kaitse on ju rünnak. Seni kuni vanemad ise ei pea pesemist elementaarseks ja normaalseks, ei saagi loota, et laste hügieeniharjumused paranevad.