""Kuidas sul küll häbi ei ole?" imestas vanaema, etteheide silmis. Ja Nadka tundis sügavat häbi sellepärast, et tal polnud piisavalt häbi"


""Kuidas sul küll häbi ei ole?" imestas vanaema, etteheide silmis. Ja Nadka tundis sügavat häbi sellepärast, et tal polnud piisavalt häbi"
Photo by Caleb Woods on Unsplash

Katkend Kerttu Rakke äsjailmunud raamatust "Häbi".

Esimene asi, millega Nadka oma elus hakkama sai, oli mõrv. Ta oli tapnud sündides oma ema. Seda ei jätnud tema vanaema, kellega Nadka üles kasvas, päevagi meenutamata. Vanaema arvates oli Nadka neetud: sohilapsena sündinud, oma ema tapnud, ka muidu oli saamatu. Nimi Nadežda — „lootus“ — oli olnud ema soov ja vanaema nõustus sellega. See oli ka ainuke asi, millega vanaema nõustus. Tavaliselt oli tal ikka millegi kohta ütlemist, isegi see ei häirinud teda, kui porisemise käigus ise endale vastu rääkis. Enam-vähem rahul oli ta vaid siis, kui Nadka istus vaikselt ühe koha peal ega seganud teda.

Õhtuti, enne magama minekut kurtis vanaema voodis oma elu üle: kuidas ta peab üksinda hakkama saama — terve elu tööd rüganud, aga ikka vaeselt elanud, abikaasa võttis viin, üks tütar jooksis minema täiesti kõlbmatu mehega, teine korjas küla pealt lapse ning suri, jättes lapse talle, vanainimesele, orjata. Nadka tundis selle kõige pärast hirmsat häbi. Eelkõige sellepärast, et ta vanaemale koormaks oli. Just tema pärast oli ju vanaema sunnitud olema niisuguses haletsusväärses olukorras: nina lörisemas ja kondised õlad sitsiöösärgi all nutust vappumas. Kui poleks olnud teda, Nadkat, oleksid kõik palju õnnelikumad olnud.

Nadka ootas, kuni vanaema end tühjaks nuttis ning norinal magama jäi, alles siis uinus ise. Aastaid hiljem, täiskasvanuna, taipas Nadka, et see oli vanaema viis palvetada. Jumala nime oli nõukogude ajal parem mitte suhu võtta, ja nii ta lihtsalt halises ja nuttis enne uinumist, kergendades oma südant ja kasvatades Nadkas põlgust iseenda vastu ja hirmu maailma ees.

Nadka kasvas üles argliku kõhna tüdrukuna. Külalastega seltsis ta küll, aga tähelepanu keskpunkti ei tükkinud, mängujuhid olid ikka teised. Tavaliselt vaatas ta teiste tagasihoidlikumatega pealt, kuidas ägedamad omavahel ärplesid või tegevusplaani haudusid. Nadka oleks meelsasti teistega rohkem mänginud, aga vanaema ei lubanud, sest hoovi lastekarja suuvärk polnud just kiita. Nadka oli nende huvitavatest sõnadest vaimustuses: missugune imeline kõla, kui palju itsitamist ja kihistamist nende peale! Kodus neid sõnu korrates aga sai ta hoopis peksa.

„Kuidas sul küll häbi ei ole?“ imestas vanaema, etteheide silmis. Ja Nadka tundis sügavat häbi sellepärast, et tal polnud piisavalt häbi. Ta tundis häbi ka sellepärast, et ei saanud alati aru, miks tal tegelikult üldse peaks häbi olema. Väga tihti sai ta vanaemalt noomida nii-öelda profülaktilises mõttes: et teinekord teaks. Sellest hoolimata Nadka ei teadnud. Oli asju, mis olid mõnikord häbiväärsed ja mõnikord mitte, näiteks võõrastega rääkimine.

Igaks juhuks ütles ta alati, kui tundis, et on midagi valesti teinud, millegi vastu eksinud: „Vabandust, vanaema! Ma ei tee nii enam kunagi!“ — See oli lause, mida vanaema ootas. See oli kui tõend sellest, et kasvatuslik jutt on kohale jõudnud, lapse ajus vastu võetud. Tempel mällu igaveseks. Tegelikult, nagu ka paljud teised templid ja pitsatid tol ajal, ei kinnitanud ka see pitsat mitte midagi reaalset. Vabandused-lubadused öeldud, võis oma elu edasi elada. Ei vanaemale ega Nadkale endale ei tulnud pähe, et kui Nadka ei saa aru, mida valesti teeb, ei saa ta ka ju pidada oma lubadust edaspidi niimoodi mitte teha.
Nii istus Nadka tavaliselt toas akna all ja vaatas hõreda liiklusega külatänavat või aitas vanaemal tube kraamida või aeda hooldada. Töö aias ei meeldinud Nadkale. Kuigi ta oli püüdlik, ei saanud ta kunagi nii hästi hakkama kui vanaema ootas. Mida rohkem Nadka püüdis, seda ebalevamad olid tema liigutused. Mõnikord jäid tema käed seisma, nagu ootaksid need vanaemalt innustust, kinnitust, et ollakse õigel teel. Vanaema kortsus kulm seda ei andnud ning Nadka sattus segadusse. Tema käed tegid ikka midagi valesti. Vanaemal oli jälle põhjust pahandada ja Nadkal häbi tunda.

Loe veel

Suurest püüdlikkusest ei tulnud tal ka täiskasvanud inimestega suhtlemine alati välja. Suured inimesed olid üldse imelikud. Nende naljade peale tuli naerda, ka siis, kui neist aru ei saanud. Naer pidi olema rõõmus, ent vaikne ja lühike. Nadka püüdis vanaema näolt lugeda, kuidas käituma peaks, ent ikka oli kas tema hääl liiga vaikne või liiga vali või oli ta ise täiskasvanuga juttu alustanud — põhjust häbenemiseks leidus alati. Sellest pääsemiseks eelistas Nadka üksi koju jääda, kui vanaemal küla peale või linna asja oli, ning kui nende juurest astus läbi mõni külaline — mida juhtus küll üsna harva — istus Nadka hoopis õues akna all pingil. See oli tema koht. Siit oli külatänavale peaaegu samasugune vaade nagu aknast, vaid põõsad varjasid vastasmajade aknaid pilgu eest.

Mänguasju oli Nadkal vähe, sest vanaema ei tahtnud teda ära hellitada. Asjadesse kiindumise võõrutas vanaema temast samuti välja: tihti peitis ta mõne Nadka lemmiku karistuseks ära, mõne viskas koguni ahju: et ükskord aru saaks!

Kui Nadka suuremaks kasvas ja kooli läks, avastas ta enda jaoks raamatud. See oli tõeline pääsetee: vanaema jaoks oli ta nüüd hea laps — vaikne ja märkamatu, tema enda mõtted aga said samal ajal koos raamatutegelastega hoopis mujal lennata. Külaraamatukogus õnneks raamatuid jätkus — paar aastat enne Nadka sündi oli kolhoosiesimeheks mingi linnavurle, kes oli kavatsenud maale kultuuri tuua ning tema poolt sisse seatud raamatutellimused toimisid veel mitu aastat, kuigi mees ise sai oma ametipostil istuda vaevalt aasta.

Ka koolis oli Nadka väga püüdlik. Ikka sellepärast, et vanaemal tema pärast jälle häbi ei oleks. Igat kehvemat hinnet elas Nadka väga sügavalt üle. Mõnikord pigistas ta silmad tugevasti kinni ja kujutas ette, et tema peale laskunud õudne häbihoog kulutab end tema peal ära — nii, et vanaemale enam ei jätkugi. Mõnikord see isegi õnnestus — vanaemal oli muud tegemist — ent tavaliselt jäi vanaemal häbi tundmata vaid siis, kui ta Nadka järjekordsest ebaõnnestumisest midagi ei teadnud. Nii jättiski Nadka palju rääkimata. Vähem juttu — vähem muret, vähem muret — vähem häbi.

Tunne, et oled vanaemale häbi teinud, oli kohutavam kui ise häbi tunda. Ja Nadka tundis. Enda pärast, kui sõnadega puterdas. Teiste pärast, kui need rumalalt käitusid. Kui klassis keegi kakles, tundis Nadka kaasa nii ründajale kui ohvrile ning tal oli mõlema pärast häbi. Ründaja pärast, et see astus üle inimlikkuse piiri ja käitus halvasti ilma igasuguse häbitundeta, ohvri pärast, et see pidi taluma alandavat haigetsaamist. Teiste nähes, määrdununa, katkise ja teinekord isegi verisena. Nadka oleks tahtnud hüüda, nagu tuntud multifilmis: elagem sõbralikult! Aga ta ei teinud seda. Ta oli vaikne ja märkamatu, et mitte ise kiusajatele silma jääda, aga sisimas kees ja häbenes. Mõnikord tundis ta, nagu kogu maailma traagika oleks tema peale langenud ning teda valdas õud, kui mõtles fašistide poolt Suure Isamaasõja ajal korda saadetud koledustele ning külainimeste väiklastele motiividele, mis neid igapäevaselt tegutsema panid. Nadkal oli häbi terve inimkonna pärast.

Loe ka intervjuud autoriga: Kerttu Rakke: kümme aastat tagasi küsisid kõik minu käest, kas mul häbi ei ole. Ei, mul ei olnud häbi!

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare