
“Esimest korda sattusin lastekodusse peale ema surma,” räägib loo oma traagilisest lapsepõlvest meile täna juba 21aastane Liisa (nimi muudetud). “Isa viis meid koos õega sinna ja andis oma õigused ära, sest ta ise ei saanud meiega hakkama. Ma käisin siis alles lasteaias ja õde esimeses klassis. Olin kurb, aga täna tagasi vaadates oli see isal hea mõte, et ta meid ära andis, sest me õega saime endale paremad tingimused. Ema ma väga ei mäletagi, aga kui õde vaatan, siis temast peegeldub ema. Nii ema iseloom kui ka tema välimus.
Alguses oli kõik hästi põnev, sest olime lapsed ja saime teistega mängida. Mida aga aeg edasi, seda rohkem tahtsime endale pere, kes meie eest hoolitseks. Lastekodus polnud sellist vanema armastust. Seal olid kasvatajad, kes tegid vaid oma tööd ja said selle eest palka, aga perekond ei saa selle eest palka, et meid üles kasvatada. Peres on teistsugused võimalused ja teine keskkond. Perekond on toetav ja hoiab kokku.
Mul on kokku olnud kaks kasupere, kus olen elanud. Esimene oli Tõstamaal, kuhu läksin ka kooli esimesse klassi. Olin seal peres kuni viienda klassini, aga siis pidin oludel sunnil tagasi lastekodusse minema. Oleksin võib-olla siiani seal peres, aga õde ei tahtnud seal enam olla ning tol ajal pidid õed koos olema. Julgem oli ikka olla kahekesi, aga tegelikult olin solvunud. Olen siiani solvunud, aga mis teha, elu juba on kord selline. Mina ei otsustanud midagi, seda tehti minu eest.