Lastepsühhiaater Piret Visnapuu-Bernadt: vägivaldses paarisuhtes tekkinud kahjustus kahjustab ka inimese suutlikkust olla lapsevanem


Lastepsühhiaater Piret Visnapuu-Bernadt: vägivaldses paarisuhtes tekkinud kahjustus kahjustab ka inimese suutlikkust olla lapsevanem
Pilt on illustreeriv.Foto: Unsplash

Täna Tallinnas toimunud konverentsil “Kuidas lepitada lepitamatut” räägiti sellest, kuidas lõpetada vägivaldset paarisuhet, kui peres kasvavad lapsed. Lastepsühhiaater Piret Visnapuu-Bernadt tunnistas oma ettekandes, et just laps on koduvägivalla puhul kõige suurem ohver.

“Pealtnägijana selles kodus elajana jäävad tal paljud asjad lihtsalt saamata ja mida väiksem on laps, seda suuremad on kahjustused,” möönas ta. Tahaks ju loota, et ta on nii väike, et ta ei mäleta ja ei tea, aga kõik, mis juhtub kõne-eelsel ajal jääb inimesele kehasse ja nende mälestustega on hiljem meeletult raske töötada, sest, mida sa sõnastad, kui kogemus ei ole sõnaline. Mälestuspildil ei ole sõnu ega kõnet juures.”

Lastepsühhiaater tunnistab, et ta näeb ka oma töös, et kui peres on mitu last, siis isegi, kui elu on muutunud ja turvaline, siis psüühikaprobleemid, mis lastel tekivad on erinevad ja paraku on kõige keerulisemad mured nendel lastel, kes kriisi ajal olid kõige väiksemad. “Väikeste laste puhul on eriti keeruline otsuseid vastu võtta: kes, kus ja kelle juures edasi elab, kas oma vanemate juures või kuskil mujal. Mida väiksem on inimene, seda keerulisem on teda tegelikult aidata,” möönab Visnapuu-Bernadt.

Miks trauma lapsele nii paha on?

Psühhiaater tõdeb, et nii karmilt, kui see ka kõlab, jääb laps lähisuhtevägivalla puhul hooletusse. “Kummalgi vanemal pole õiget hingejõudu, vaimset jõudu ega keskendumisvõimet, et ka laste psühholoogiliste vajaduste eest hoolitseda,” selgitab ta. “Püsiv hirmu kogemine tekitab püsiva hirmu ja ärevuse seisundi, mis jääb. Laste puhul kahjustab trauma nende arengut ja see, kuidas tema areng oleks võinud minna, jääb arenemata. Tal ei olnud jaksu areneda ega õppida. On ka arengu hilistumist ja emotsionaalse arengu hilistumist.”

Seotud lood:

Kodune vägivald mõjutab ka lapse oskust usaldada ja olla koos teiste inimestega, luua turvalisi kiindumussuhteid. “Kui usaldus väljakujunemise ajal pihta saab, siis seda haava hiljem ravida on väga keeruline. Kui laps on väga varases eas jäänud hooletusse, on asju, mida ei saa ravida,” kinnitab Visnapuu-Bernadt, lisades, et trauma kogemused on sageli ka põlvkondadeülesed. “Me räägime kolmanda põlvkonna traumast. Me näeme olukordi, mille puhul emal või isal, kes on kasvanud vägivaldse kogemusega oma vanemate poolt, ei ole suutlikust oma last turvaliselt kasvatada, ka siis, kui ta ise elab turvalist elu.”

Kuidas mõjutab last traumeeritud lapsevanem?

Kui vanema mõtlemine on hõivatud tema enda psüühilise või füüsilise ellujäämise hirmu poolt, kui ta kardab om elu ja tervise pärast, on tal piiratud võime peegeldada teise inimese, eriti aga beebi või väikese lapse kogemusi, kes on sõltuv ja kergesti haavatav ning piiratud on ka ta võime tegutseda vastavalt lapse vajadustele. “Inimene, kes kannatab lähisuhtevägivalla käes, vajab väga palju abi, et ta reaalselt suudaks lapsele tegelikku, ilma hirmuta ja hoolitsetud igapäevaelu tagada,” teab Visnapuu-Bernadt. “Me ei saa seda talle kuidagi ette heita, et miks sa ei tee ja miks sa ei ole, ta lihtsalt ei suuda. Oodatakse, et ole tugev, aga selles hetkes see inimene ei saa olla tugev.”

Nii möönab lastepsühhiaater, et vägivalla kahjustus kahjustab ka inimese suutlikkust olla lapsevanem ja see ei ole mitte süüdistus, vaid väga tõsine abi vajadus. “Tuleb mõelda, mis me saame teha, et vähemalt üks lapsevanem suudaks end nii palju koguda, et tema tegutsemine oleks kooskõlas sellega, et laps vajab teatud aja jooksul abi? Seda ei saa lükata edasi aastaid, tegelikult loevad kuud ja nädalad: mida väiksem on laps, seda kiiremini on seda abi vaja.”

Mis juhtub, kui laps abi ei saa?

See probleem on väga oluline, sest vägivaldses keskkonnas kasvades saab häiritud lapse areng ja seda väga mitmes mõttes. “Ta ei õpi tajuma, kes ta ise on ega taju aja ja sündmuste kulgu. Tal puudub seisundite sidusus, et ühele olekule ja sündmusele järgneb teine ning jääb saamata tunne, et teise inimesega koos on parem kui üksinda.,” selgitab psühhiaater, lisades, et see on tegelikult väga-väga lõhkuv inimese hingele. “Kui inimene elab turvaliselt, siis ta teab, et teistega koos on ikka mõnusam, parem ja turvalisem.”

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare