Lindgreni avaldamata jutustus: Sel õhtul nutsin end magama
Rootsi ajalehes Expressen avaldati lastekirjaniku Astrid Lindgreni varem tundmatu jutustus. Sõbrale kirjutatud lugu räägib ühest imelisest suvepäevast, mil Lindgren esimest korda rassivihaga kokku puutus. Naistekas tõlkis teksti eesti keelde.
Jutustuse leidis Lindgreni sõber Margareta Strömstedt kirjaniku teose “Vennad Lõvisüdamed” vahelt.
Margareta kirjeldas hetke nii: “Ma võtan riiulist Astrid Lindgreni raamatu “Vennad Lõvisüdamed”. Mõtlesin kirjutada mõned read protestiks Rootsi Demokraatide vastu, kes tahavad raamatu annekteerida ja teha sellest ühe oma üriku. Raamatu vahelt libiseb välja paar lehte, mille on kirjutanud Astrid Lindgren 1990-ndatel. Suure tõenäosusega näitavad need read just seda, kuidas Astrid näeks seda, mille eest Rootsi Demokraadid praegu seisavad.”
Delfi Naistekas avaldab Astrid Lindgreni kirjakese.
Rassismist
Ühel juulikuu päeval 1916. aastal nutsin ma palju. See juhtus ju kõigest 75 aastat tagasi, seepärast on mul kõik meeles, nagu oleks see alles eile olnud.
See päev algas ilusti. Hele ja selge suvepäev täis kõiki suvelõhnu. Just täpselt selline päev, mis lausa sundis meid vanaema juurde jalutama.
Nii me siis teele asusime — mina ja mu vend Gunnar. Meil oli üsna palju käia, ikka paar kilomeetrit: üle karjamaade, piki nurmi ja üle küngaste, kus kasvasid männid, ning lõpuks üle veerkividega kaetud mäeseljaku, mille olime risitinud Dalarna salu Siljaks. Sealt alla minnes paistis juba punane majake, kus ootas meid vanaema, kes oli alati nii hea ja oskas nii hästi jutustada.
Mitmeid-mitmeid aastaid hiljem kirjustasin ja tegin Ilon Wiklandi abiga sellest külastusest pildiraamatu pealkirjaga Skinn Skerping, täpselt nagu ühe kummituse nimi, kellest vanaema meile suure pealekäimise tõttu jutustas.
Seekordki jutustas ta meile. Ja andis kingitusi, täpselt nagu ma seda pildiraamatus kirjeldasin.
Gunnar sai vana kitarri. Vanaema oli omajagu kimbatuses, et mullegi midagi samaväärset leida. Lõpuks tuli ta pööningult alla suure paksu raamatuga. See oli kokku köidetud Iduni ajalehtedega, mis mingil tervele maailmale tundmatul põhjusel olid vanaema kätte sattunud. Sain selle endale. Seal oli palju pilte, järeldasin ma kiirest pilgust kingitusele ning pilte tahtsin ma eriti.
Siiani ühtib minu toonase pildiraamatu jutt tegelikkusega. Kuid edasi on raamatukeses kirjas rida valesid. Sest isa ei tulnud meile järele, kuigi ma pidin väsimusest kokku kukkuma ja isa ei päästnud mind kummitus Skinn Skerpingi küüsist. Tegelikult kõmpisime Gunnariga kahekesi koju.
Kohale jõudes olin väsimusest murtud. Kuid ma polnud siiski nii väsinud, et poleks jaksanud sirvida kingiks saadud raamatut, mida mul oli olnud nii raske koju tassida.
Raamatu sisust ei saanud ma just kuigi palju aru. Kuid mu tähelepanu köitis ühtäkki üks pilt, eriti eriskummaline pilt. Pildil istus ilusti riietatud daam koos kahe ilusti riietatud lapsega, kuid naine nägi väga kurb välja. Daamil oli imelik nimi, mille ma vaevu suutsin kokku veerida. Tema nimi oli proua Dreyfus ja ta oli kurb, sest tema mees ja laste isa oli saadetud kohutavasse kohta, Kuradisaarele, kust mees nähtavasti mitte kunagi enam tagasi ei tule. Ja seda vaid sellepärast, et mees oli juut.
Ma ei saanud aru, mida juut tähendab ja miks ta seetõttu peab Kuradisaarele minema.
Mul on meeles, et raamat oli 1902. aastast ja välja antud Idunis. Nüüd on aasta 1916, ja me oleme keset põletavat maailmasõda. Muidugi oli mul kahju ka neist piltidel marssivatest sõduritest, pidid nad ju pidevas vihmas muudkui marssima ja marssima. Kuid mitte miski ei liigutanud mind nii sügavalt kui pilt Dreyfusi lastest, kes oma isa enam mitte kunagi koju tuua ei saa (kuigi tegelikult nad said).
Ma nutsin ennast sellel juulikuu õhtul 1916. aastal magama. Mu ema küsis, miks ma õnnetu olen ja nutan. Ma vastasin: “Sest kõik on lihtsalt nii kurb.” Osa mu kurbusest võis muidugi olla ka tingitud sellest, et ma olin lihtsalt nii väsinud.
Aastad läksid, ikka üks teise järel. 1938. aastal oli kuulda Kristalliööst Berliinis ja kõigist nendest õudustest, mida inimestega tehti vaid seetõttu, et nad olid juudid.
Ka siis nutsin ma palju. “Sest kõik on lihtsalt nii kurb.”
Kõik toimus vaid 53 aastat tagasi. Kuid mul on kõik meeles, nagu oleks see olnud alles eile.
