Lugeja kirjutab: mitte kunagi varem pole lahkumine nii lihtne olnud ja minnaksegi, et tunda ennast inimesena — Eestis pole inimesel enam väärtust!
Eile avaldasime ühe lugeja mureloo sellest, kuidas 47aastasena on tema 23 aasta pikkune töökogemus raamatupidajana justkui iganenud ja kasutu. Mitmel lugejal on sarnase teema tõttu närv must ja meile kirjutas üks sarnase kogemusega naine.
“Lugesin kirju meie tööturu seisust ja tean oma kogemusest, et nii ongi. Kõige kurvem on see, et oleme ühiskondlikult justkui kokku leppinud, et meie inimeste elu võibki selline olla. Palk võib olla selline, millega ei saa elada, töötingimused võivad olla ebainimlikud. Ja me tahame sellistele töökohtadele veel mujalt odavat tööjõudu juurde tuua!
Millist tulevikku see Eestile tähendab? Juba praegu ei saa suur osa inimesi nn Eesti edust osa. Väga kurb on see, et meil puudub ka inimlik kaastunne ja mõistmine. Kel paremini läheb, parastab veel takka ja kōik on ikka ise süüdi. Keegi ei mõista, et oleme ühiskonnana kõik seotud. Kui suurel osal läheb halvasti, mõjutab see kõiki. Millegipärast arvavad paljud, et neid üldine vaesus ei puuduta. Vist usuvad, et siis jääb neile rohkem?
Töötukassaga on ka minul halvad kogemused. Täiesti kohutav asutus, mis raiskab raha. Peamine, et töötu kuhugile ära toppida. Kohutavate tingimustega tööle — miks mitte? Kogenud inimene mõttetule praktikale, kus oodatakse vaid odavat tööjõudu? Miks mitte! Kusjuures 3.80 eur oli minu meelest päevatasu.
Töötukassa suunab inimesi ka täiesti mõttetutele enda poolt korraldatud koolitustele. Kus näiteks töötud üksteist intervjueerivad. Vahet pole, et oled kõrgharidusega, pika töökogemusega ja tead tööle kandideerimisest kolm korda rohkem kui töötukassa kollektiiv kokku.
Ja arvate, et seda kõike tehakse inimestega, kes töötukassalt mingitki raha saavad? Ei! Ka need, kes töötukassas ainult haigekassa kindlustuse pärast kogu seda mõnitamist kannatavad, tuleb ruttu kusagile ära toppida. Efektiivsus missugune!
Põlistame vaesust, laseme inimestel oma füüsilist ja vaimset tervist rikkuda ja siis lõpuks ütleme, et töötama peavad nad üldse 73 eluaastani.
Me ei ela enam eelmises sajandis, ometi ootame tuhandetelt inimestelt, et nad lepiksid ajast ja arust elu ja palgaga ning vaataksid pealt, kuidas Eesti rõõmsalt edukust taga ajab.
Mitte kunagi varem pole lahkumine nii lihtne olnud ja inimesed lähevadki. Peamiselt sellepärast, et tunda ennast ka inimesena. Eestis pole inimesel enam väärtust. On tõesti kaks Eestist ja nad ei näegi enam teineteist.
Ja et mida teeb kogemustega ja kõrgharitud inimene töötukassas? Mõelge sellele, et ühel päeval võite see olla teie. Vaim ei pea enam stressile vastu. Siiani olite justkui ka esimeses Eestis, aga pole enam vaimset jõudu, et kõrge profiiliga kohal töötada. Te ei uskunud, et nii saab minna, aga läks. Ja ongi kõik. Oletegi hopsti teises Eestis. Mis teist saab? Ise olete süüdi. Kedagi ei huvita."
