Lugejate koolikiusamislugusid on šokeerivalt palju: klassivend hõiskab rõõmust, kui klassiõde on sattunud autoõnnetusse ja lebab haiglas luumurdude ja ajupõrutusega

 (45)
Seni avaldamata lood koos eksperdi kommentaariga!
Lugejate koolikiusamislugusid on šokeerivalt palju: klassivend hõiskab rõõmust, kui klassiõde on sattunud autoõnnetusse ja lebab haiglas luumurdude ja ajupõrutusega
Foto: Pexels

Alates möödunud nädalast oleme Naistekas avaldanud lugejate koolikiusamislugusid, millest üks on šokeerivam kui teine ja annab väga selge ülevaate, et koolikiusamise probleem on aastaid olnud suurem probleem, kui ehk esmapilgul hoomata oskame.

Kui sa just ise kiusatav polnud, on väga tõenäoline, et olid hoopis ise kiusaja või vaatasid käed rüppes kõrvalt, kuidas klassi “tugevamad” endast “nõrgemaid” kottisid. Järgnevad mõned seni avaldamata lugejate kogemuslood:

“Minu poja klassis oli ka üks poiss, kes teisi kiusas ja poeg rääkis sellest kodus. Soovitasin tal ennast kaitsta. Ühel päeval oli pojal päevikus märkus, et ta oli teist poissi joonlauaga vastu sõrmi löönud. Poeg selgitas kodus, et oli sellele tegelinskile vastu sõrmi andnud, kui see üritas tema asju näppida. Peale seda ei kuulnudki enam sellest probleemist midagi ja ühel päeval oli isegi see kiusaja juba meil kodus külas ja see oli mulle üllatus. Vihkamine aga mõjub igale inimesele väga halvasti ja on öeldud: “Ära lase oma päeva looja minna oma vihastumise üle, vaid leppige juba samal päeval ära!” “Õnnistage neid, kes teile ülekohut teevad ja jätke kõik Jumala hooleks!“”

*

Kahjuks samuti ei ole unustanud ega andestanud. Põhikoolikaaslased rikkusid minu enesekindluse ja ühe teise klassiõe elu. Ei ole normaalne, et klassivend hõiskab rõõmust, kui klassiõde on sattunud autoõnnetusse ja lebab haiglas luumurdude ja ajupõrutusega. Seejärel see klassivend lausa ütles, et kurvastab, et klassiõde ära ei surnud. Siis oleks ta enda sõnul õhupallidega kooli tähistama tulnud. See näide on ainult üks vähestest asjadest, mis meie klassis juhtus. Mind kukutati maha teadvusekaotuseni, topiti terariistasid saapa sisse, mille tägajärjel vigastasin jalga (veri jne). Ja lisaks tugev psühholoogiline terror.”

Seotud lood:

*

“Kiusati lastelaagris. Aasta võis olla 1982 suvi. Kiusajad olid kaks tüdrukut, kellega teised kaasa läksid ja ka kasvatajad. Mu limonaadipudelisse pandi šampooni, mäkerdati nägu öösel huulepulgaga kokku ja mindi kasvatajale kaebama, et ma ennast värvin. Siis oli see keelatud. Kasvatajad uskusid ka. Karistuseks pidin põrandaid küürima... Nutsin ja tahtsin koju. Ĺõpuks viis ema mu ära, kirjutades alla paberile, et lahkun vabatahtlikult. Oma lapse kurvatust nähes nutma puhkenud ema mõnitati ka — näe, nägu punane nagu joodikul.

Ma ei mõtle kättemaksule, aga valus on kui meelde tuleb ja meelest ei lähe. Olin vaid vaiksem ja tagasihoidlilum kui teised."

*

"Uus keskkond tuleb kasuks, ka minul tuli, terror minu suhtes lõppes sisuliselt päeva pealt, kui uude klassi läksin. Seal kiusati algul üht teist õpilast, aga astusin vahele, saades ise uue sõbra ja lõpuks ka respekti teistelt. Kiusamise vastu saab ainult kaasõpilaste abiga, ühiselt kiusaja paika panna ning kiusamisele piir panna!"

*

"Ise olen ka koolikiusamise läbi elanud ja see pole mingi meelahkumine. Eriti, kui nad päevast päeva seda teevad ja iga päev lausa anud vanemaid, et nad sind kooli ei saadaks, aga pead lõpuks ikka minema. Ja ootad, kuni ruttu koju saab. Ja siis ka hiili ringi, et jumala eest nad kuskil nurga taga poleks, aga alati nad teavad ja ootavad ja siis kiusavad. Oli küll palju mõtteid peas, et teeks midagi, aga sain jagu ja teadsin küll karma karistab. Aga palju aastaid on mööda läinud ja neil paremad elud kui mul."

*

"Poisid peksid mind jalaga. Tollal oli veel mingi küünlavaha maas. Olin jah kole, ei olnud ilus ja popp, riided olid iga päev mustad sellest jalaga andmisest. Nimesid ei taha nimetada, mõni on tänapäeval päris tegija, äkki kaebavad veel kohtusse."

*

Loe veel

"Mind ka kiusati, räigelt. Mõnitus ja peks. Ühes praegu eliitkooliks peetavas inglise keele kallakuga Tallinna kesklinna koolis, mis nüüdseks küll hoopis teise majja kolinud. Kunagises majas asub hoopis teine kool nüüd. Kiusamine põhjustas aastatepikkuse masenduse, mis lõpuks kasvas üle süvenevaks depressiooniks, millega kaasnesid ennasthävitav käitumine ja pidevad, järjest sagenevad enesetapumõtted. Võimetusest suhteid luua ja muudest kõrvalsümptomitest pole mõtet rääkidagi. Kunagised kiusajad, nii palju, kui ma nende käekäiguga kursis olen, elavad igati mõnusat ja edukat elu. Seda küll väliselt, sest lähemalt ma neid ei tea, pole aastakümneid näinud. Kes on rikas advokaat ja kes eduka õllefirma juhatuses."

*

"Mind kiusati kümme aastat. 11. klassis õnneks enam mitte. Kiusamine oli igapäevane ja pidev. Suunatud minu riiete, asjade ja isiku vastu. Kannatasin seetõttu kaua madala enesehinnangu all.

Peale keskat ma andestasin, sain üle ja ratsionaliseerisin endale, et kui ma selle külge kinni jään, kannatan ainult ise. Kiusajad lähevad oma eluga edasi, aga mina jään kinni. Ma karistaksin ennast ise.

Olen käinud nüüd täiskasvanuna mitmel klassikokkutulekul ja negatiivseid tundeid ei ole. Jah, sõbraks ma nende inimestega ilmselt ei hakkaks. Me oleme erinevatelt planeetidelt lihtsalt. Aga viha endas kanda mõjub halvasti isegi füüsisele."

*

"Ma tean, et seda on pea võimatu teha, aga lahti lasta on parim ravi. Põhikool oli jube aeg, keskkoolis olin juba mujal. Kindlasti ei saavutanud ma oma potentsiaali, kuna kartsin, et kõik kordub. Üritasin hinge kinni hoides päevi mööda saada. Õnneks seda päeva ei tulnud, aga armid jäid. Sõnad saatsid mind ikka eluteel, kuniks ma lasin sellest tundest lahti. Nemad ei defineeri mind!

Milline vabanemine… Ma ei lähegi neile ju korda ning ega nemad mullegi. Sellest hetkest on veel aega mööda läinud ja enesekindlus ainult kasvanud. Enne ei kandnud ma ebakindluse pärast lühemaid riideid (otseselt põhjust polnud, lihtsalt kartsin) ja ilma krohvikihita uksest välja ei läinud. Nüüd on mul nii suva!

Parim relv on elada oma elu hästi, kord kohtudes kumb vaatepilt meeldiks neile rohkem? Ennast haletsev kibestunud isik kõlab nagu õigustus nende öeldud ja tehtud tegudele. Näe ütlesin, et on imelik ja vaat ongi. Õpetajad ei taha sekkuda, kuna sel on mitu põhjust — neid kiusatakse samuti, nad peavad oma positsiooni hoidma kõigi õpilaste ees, nad tegelevad hariduse andmise, mitte kasvatusliku poolega."

*

"Minu kiusajaks oli hoopis õpetaja. Kartsin kõik keskkooliaastad tema tundi minna ja kord viidi mind isegi ta tunnist kiirabiga minema, kuna stressist tekkis terviserike. Kodust polnud samuti abi loota, sest vanemad hoopis süüdistasid mind. Pole samas ime, nad olid vägivaldsed ja üsna külmad inimesed, kes keskendusid pigem enda kui oma laste vajadustele. Tõtt-öelda polnud mul kuni kooli lõpuni maailmas kohta, kus oleksin end turvaliselt tundnud. Alles siis, kui oma elu peale läksin, läks veidi paremaks. Kahjuks oli mul selleks ajaks kujunenud ränk depressioon, mistõttu on mu minevikus ka paar enesetapukatset. Füüsiline tervis pole läbielatust siiani taastunud, arstide sõnul ilmselt ei taastu ka, kuigi vaimse poole olen suure ja pideva tööga suhteliselt korda saanud.

Olen ikka juurelnud, mis võis ajendada üht täiskasvanud inimest abitu noore peal end välja elama. Mida vanemaks olen saanud, seda vähem ma seda olukorda mõistan. Samas, tänu nendele kogemustele kujunes mul tugev huvi psühholoogia vastu, eriti psühhopatoloogiate, mistõttu olen hiljem mitmeid endasuguseid, kes tulevad vägivaldsest keskkonnast ja kellel on sellega seoses traumad, toetada saanud ja loodan, et seeläbi veidi neid aidanud. Enda minevikku muuta ei saa, küll aga saan ma pakkuda teistele seda, millest tollal enim puudust tundsin: tuge, mõistmist ja ühtainsatki turvalist kohta, kuhu oma murega pöörduda.

Mõtlen mõnikord siiani, kas see õpetaja veel elus on ja kui on, kui armetu pidi ta elu olema (ja on ehk siiani). Kätte pole ma talle kunagi maksta soovinud. Tükk aega unistasin sellest, et kohtume ja ma ütlen talle nüüd, täiskasvanuna, mida ta tegi, kuidas see mind mõjutas ja kuidas tal selleks õigust polnud. Samas, tänu erialastele teadmistele mõistan tänaseks, et sellest poleks ilmselt kasu — inimesed, kes nii käituvad, ei kipu eriti muutuma, kuna nende tundetaip on kahjustunud ning neid ei huvitagi eriti, mida nende silmis nõrgad neist arvavad."

*

"Olin minagi oma pubekapõlves (aastatel ca 2002-2006) inetu pardipoeg ja kiusatav ühes Tallinna-lähedases ossikultuuriga alevis. Olin tulnud mujalt ning minu perekonnas polnud kunagi väärtustatud beibe- või ossikultuuri, mistõttu see oli mulle võõras. Paraku sattusin klassi, kus liidripositsioonil olid kolm tibinat, kellele issid-emmed ostsid kõik, mida tütrekesed iganes soovisid. Mul ei olnud viimase peal meigiasju või läikivaid teksapükse (olid küll suusad, jalgratas, klaver ja hulganisti raamatuid), mistõttu sattusin kiiresti kiusamise ohvriks. Kuna olin loomult tagasihoidlik ning murdeea muutused kehaga muutsid mind haavatavaks, ei rääkinud ka kellelegi. Sain hüüdnimeks vampiir, kummitus, venelane jms ning mind ignoreeriti ja terroriseeriti. Mul oli vaid üks sõber.

Väljas ma ei käinud, vaid lugesin päevast päeva raamatuid ning mängisin klaverit. See oli mulle omamoodi põgenemisvõimalus minu reaalsest elust.

Õnneks kolisime minema. Läks aastaid, aga sain tagasi oma enesekindluse. Sirgusin ka oma ebaproportsionaalsest kehast välja ning hakkasin inetu pardipoja asemel tundma end päevast-päeva enam luigena.

Täna töötan ühes mainekas advokaadibüroos ning karjääriredelil ma piiranguid ei tunne. Suhtlen inimestega vabalt, kuid tõsi on, et hinge jääb alati kriipima kogemus, millesarnast ma ei soovi mitte kellelegi.

Kiusajatest on saanud tavalised ülekaalulised Soome koduemmed. Üks küsis mult veel juriidilist abi ning pärast hinnapakkumise saamist ohhetas ja ahhetas ning küsis, et ega ma tutvuse poolest odavamalt ei tee või nii. Saatsin ta viisakalt pikalt. Loo moraal? Karma is a bitch!"

*

"Olin ka koolis kiusatav, igapäevaselt. Kahjuks on see hirm, et kuskil keegi mõnitab, narrib, lööb ikka veel alateadvuses, kuigi olen juba 36aastane naine ja omal poegki juba põhikooli lõpetanud. Selline hirmusööst tekib, kui näen kusagil mõnd noortekampa, hetkeks tunnen, justkui olen seesama õnnetu 13aastane, keda kohe hakatakse jalaga tagantselga taguma, lumepalliga loopima ja rõvedusi karjuma. See tunne on miski, mida ei saa kontrollida. Vahel on juhtunud, et keegi sõber aasib, üldse mitte halva pärast, kuid mind paneb see justkui kapslisse ja ma võin väga halvasti reageerida.

Paljud kirjutavad siin karmast. Jah, üks minu põhikiusajaid on elus sattunud õnnetustesse, kust vaevu eluga välja tuli, teisel on perega halvasti, poeg pätt, naine lasi kodunt jalga. Meie kooli tüdrukutest, kes samuti kampas mõnitasid, on tänaseks saanud suvalised kassapidajad või lihttöölised kuskil kolme vahetusega tehases. Selles mõttes vaatan täna neile ülevalt alla ja võtan seda eluetappi kui kogemust. Tööalaselt suudan enda eest seetõttu paremini seista ja olles juhtival töökohal, oskan ka oma alluvaid vajadusel ebaõigluse eest kaitsta. Seega minu jaoks on ütlusel “mis ei tapa, teeb tugevaks” vägagi tõepõhi all."

Koolikiusamise tagamaadest räägib SA Kiusamisvaba Kool tegevjuht Triin Toomesaar:

Mis peitub kiusamise taga?

Kiusamine on ühest küljest grupinähtus: selleks, et oleks võimalik kiusata, on üldjuhul vaja pealtnägijaid, kes sellel toimuda lasevad, st kas passiivseid kõrvalseisjaid või ka kaasaelajaid, kes innustavad kiusajat oma tegevust jätkama. Teiseks on kiusamise põhjuseks kiusaja(te) soov parandada või hoida oma positsiooni selles grupis või klassis; soov tunda end edukana, paremana, ägedana. Kuna uuringud näitavad, et kiusajaid ka tajutakse eakaaslaste poolt populaarsetena, siis on kiusamine üsna edukas strateegia, kui kõrvalseisjad vahele ei astu ning koolis tervikuna grupinormide ümber kujundamisega ei tegeleta.

Kuidas saab ühest lapsest kiusaja?

Nii nagu kiusamise ohvriks, võib ka kiusajaks tegelikult saada pea igaüks. Sest kiusajaks ei saada üleöö, vaid see juhtub tasapisi — alateadlikult grupi, sõprade ja ka ohvriks valitud kaaslase piire kombates ja (samuti alateadlikult) hinnates, kas tegevus toob soovitud kasu või mitte. Kui grupis kehtivad normid ei luba nõrgematele liiga teha, kui kaaslased astuvad teiste kaitseks välja, saab laps ruttu aru, et oma positsiooni parandamiseks tuleb selles grupis hoopis olla abivalmis, tubli õppur või midagi muud positiivset. Kui aga kooli õhkkond ja grupinormid lubavad kiusamiskäitumisel spiraalina kasvada, on lapsel, noorulik, tulevasel täiskasvanul aja möödudes aina raskem end kiusaja rollimustrist välja murda.

On ka lapsi, kes sinna tüüpilisse kiusaja stereotüüpi ei mahu, aga lähevad kambaga kaasa. Miks?

Kiusamissituatsioonides ei ole ainult ohver ja kiusaja. On ka kiusaja abilised, kes on suure tõenäosusega tema sõbrad ja soovivad neid suhteid hoida. On kiusaja kannustajad ja vaikivad pealtvaatajad. On ka potentsiaalsed kaitsjad, kes võib-olla ei ole veel endas seda julgust leidnud või tunnevad, et neil napib sekkumiseks oskusi. Vahele astumist üldiselt pärsibki hirm sattuda ise kiusamise ohvriks või hirm jääda oma senisest grupipositsioonist, kiusaja sõprusest ja toetusest ilma. On oluline mõista: enamik lapsi saab siiski aru, et kiusamine on halb ja peaks lõppema. Nad vajavad lihtsalt õigeid võtteid ja enesekindlust, et vahele astuda. Ja seda kõike saab õppida ja õpetada!

Kuidas mõjutab süstemaatiline koolikiusamine inimese elu?

Kiusamisel võib olla mitmeid negatiivseid tagajärgi ning on mitmeid tegureid, mis mõjutavad, kui hulluks asi võib minna. Üldiselt aga toob kiusamise ohvriks sattumine kaasa ärevuse, stressi, suurema depressiooniriski, mis võib viia aja möödudes ka suitsiidimõtete või -tegudeni. Ka võib ohvril tekkida hirm koolimineku ees, mis omakorda võibki viia koolist puudumiseni, akadeemilise edukuse langemiseni või isegi koolist välja kukkumiseni, mis aga omakorda võib jätta jälje inimese edasistele eluvõimalustele haridus- ja karjääriteel. Kindlasti mõjutab kiusamine ohvri edasisi suhteid: keda ja kui palju usaldatakse, kui avatud ollakse, kuidas saadakse hakkama konfliktidega, kas ja kuidas osatakse enda vajaduste eest seista jne.

Aga ka kiusajad võivad kogeda suuremat ärevust oma positsiooni hoidmisvajaduse tõttu. Ka neid võivad kimbutada mured vaimse tervise või suhete loomisega. Peale selle on aga kiusajatel — kui neil ei aidata oma rollist väljuda — nooruki- ja täiskasvanueas ligi 4 korda suurem kuriteo sooritamise risk.

Muretult ei pääse ka passiivsed kõrvalseisjad, sest ka nende päevades on rohkem stressi ja muret, ega järgmisel hetkel ei saa neist kiusamise ohvrit.

Üleval on näiteid nii kiusatutest, kes on elus keskmisest edukamad, aga on ka elu hammasrataste taha jäänuid. Millest see oleneb?

Tegureid on erinevaid ning osaliselt tuleb mängu ka juhus. Mõju avaldab kindlasti see, kui kaua kiusamine segamatult kesta saab. Mida pikemaajaliselt kiusamise all kannatatakse, seda tõsisemad kipuvad olema tagajärjed. Mõju avaldab perekonna toetus, vanemate suhtumine kiusamisprobleemi — näiteks kas võetakse selge seisukoht, et ohver ise on midagi ikkagi valesti teinud ja peab end parandama, või püütakse lapsega koos lahendusi leida ja kinnitatakse lapsele, et kiusamine on igal juhul vale ja peaks lõppema. Mõju avaldab ka see, kas lapsel on koolis kasvõi üks toetaja — kui laps on täiesti üksi ning tuge ei leia ka nt täiskasvanutelt, mõjub see rängemalt kui olukorras, kus lapsel on siiski vähemalt üks toetaja, kellega oma muresid jagada, kellega koos on koolikoridoris turvalisem.

Mida mõtleb õpetaja, kes last kiusab? Kuidas sellise õpetaja vastu end kaitsta saab?

Kui kiusajaks on õpetaja, siis põhjused — miks ta kiusab? — on samad, mis lastevahelise kiusamise puhul. Ka see õpetaja soovib kuidagi hoida oma positsiooni, parandada oma enesetunnet ning ta on valinud selleks väga valed vahendid, kusjuures keegi ei astu tema tegevusele tihti ka vahele, mistõttu ta saab seda muudkui jätkata. Lihtsaid lahendusi sellistes olukordades aga ei ole, ent alustada tuleks kindlasti sarnastest tegutsemisviisidest nagu lastevahelise kiusamise puhul. Kiusamisest tuleks kindlasti kellelegi rääkida ning last toetavatel täiskasvanutel tuleks koostöös lapsega hakata lahendusi otsima. Kiusava õpetajaga tuleks kindlasti vestelda koolijuhil või koolipidaja esindajal, teha konkreetsed kokkulepped olukorra lahendamiseks ning jälgida mõne aja vältel, mh last ära kuulates, kas olukord on muutunud. Tahan loota, et enamik ise kiusanud õpetajaid siiski soovib oma käitumist muuta, ent kui seda ei juhtu, võib see hoopis tähendada, et õpetaja peaks vahetama ametit.

On aga ka selliseid näiteid, kus kiusamise ohvriks on hoopis õpetajad ning kiusajateks kas laps(ed), lapsevanem(ad) või õpetaja enda kolleegid. Mustreid ja võimalusi on (kahjuks) igasuguseid…

Kui oled lapsepõlves kedagi kiusanud ja nüüd kahetsed, kuidas käituma peaks? Äkki oleks vabandamine haavade lahti kiskumine, äkki aitaks?

Ma arvan, et igaühel on oma elus olukordi, kus on tehtud teisele liiga, ent vabandamine on lükkunud nii kaugele edasi, et nüüd tundub juba kummaline seda teha. Kui minevik siiski rahu ei anna, on ohvrile kirja kirjutamine üks piisavalt pehme ja võimalik viis, kuidas oma kahetsusest märku anda. Siis saab ohver ka ise valida, kas ta su kirja loeb või kustutab ilma avamata ära. Kiri ei pea olema pikk ja minevikusündmusi põhjalikult kirjeldav, vaid võib olla ka üsna lühike: „Hea Karl! Kui ma meie kooliajale tagasi mõtlen, siis ma mõistan, et ma võisin kohelda sind halvasti — ka lihtsalt pilkude või oma suhtumisega. Tea, et minu käitumine häirib mind siiani ja mul on väga kahju! Saan aru, kui sa ei soovi minuga suhelda või ei suuda mulle andestada. Palun siiralt vabandust!“

Sellist kirja saates tuleb aga arvestada, et ohver võib soovida oma kogemustest pikemalt ja põhjalikumalt rääkida või et ta hoopis ei vasta sulle üldse midagi.

Kuidas on võimalik, et kiusatud lapsi on nii palju, aga sellest räägitakse nii vähe?

Eelkõige täiskasvanute hulgas on ikka veel suhtumist, et kui vanasti saadi kiusamisest üle ja sellega hakkama, siis saavad lapsed ka praegu. Või et kiusamine ongi suureks kasvamise osa ning mis ei tapa, teeb tugevamaks. Keeruliseks teeb olukorra veel see, et lastevahelist kiusamist on täiskasvanutel — nii õpetajatel kui täiskasvanutel — raske märgata. Igal grupil on oma keel, nii sõnaline kui kehaline; oma normid ja kombed, mis kujunevad aina enam ka virtuaalses ruumis kogetu põhjal ja sellest rongist kipuvad täiskasvanud natuke maha jääma.

Erinevate rahvusvaheliste uuringute põhjal on Eesti koolides iga 5. laps kiusamise ohver (ehk vahemikus 20-22%) ning riikide võrdluses kipume selle näitajaga olema edetabelite tipus. See tähendab, et mure on suur ja ka ühiskonnale kulukas. Viimase 5 aasta jooksul on aga teatavat nihet märgata: kiusamisest räägitakse rohkem nii meedias kui haridusmaastikul, ka on saadaval erinevaid tööriistu, mis aitavad kiusamist ennetada ja vähendada ning mis on ka lapsevanematele toeks. Nt on KiVa programmi rakendanud koolides ohvrite osakaal järjepidevalt langenud ja võime juba öelda, et põhjaliku ja süsteemse ennetustöö tulemusel on KiVa-koolides ohvriks vaid iga 6. või 7. laps. Kui koolidel jätkub motivatsiooni ja järjepidevust süsteemse ja tõenduspõhise ennetusega jätkata, on lootust mõne aastaga jõuda sama madalale tasemele, kuhu on KiVa-koolid jõudnud nt Soomes ehk ohvrite osakaaluni, mis on alla 12%.

KiVa programmi õpilasküsitluse tulemuste värske kokkuvõtte leiab siit.

Lapsevanemate toetamiseks mõeldud miniõpiku leiad siit.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare