Miks eestlastel omavahel rääkida ei kõlba?

Istusin täna hommikul bussis ja lasin laisalt ratastel end tööle veeretada. Minu kõrval, aknapoolsel istmel oli koha sisse võtnud vanem daam suure valge käekotiga. Kusagil Koidu peatuse kandis hakkas ta oma jakihõlmasid sättima ja hoolitses selle eest, et kotisangad oleksid kenasti käevangus. Võtsin seda kui vihjet, et ta hakkab varsti väljuma. Tõnismäel tädike siiski mööda ei palunud, aga enne Estonia peatust muutus ta eriti kärsituks. Ta pani koti juba õlale (minupoolsele õlale, kui täpsem olla) ja sättis käe minu ees oleva istme seljatoele. “Te vist soovite mööda?” küsisin viisakalt. “Jah noh,” nähvas ta, tõusis püsti ja hakkas üle minu ronima…

Mõtlesin sellele “väikesele sündmusele” terve hommiku — õigupoolest pole tegu ju üldse mingi erilise nähtusega, vaid täiesti igapäevase olukorraga meie seas. Inimesed lihtsalt ei räägi omavahel, suheldakse mingis pilkude ja žestide keeles, millest peab igaüks omamoodi aru saama. Järjest hakkasid mulle meenuma ka varasemad sarnased kokkupuuted.

Kord seisin bussipeatuses, kus oli peale minu veel tosin inimest. Seltskonna keskel ahastasid kaks naist, kas saabuv buss pöörab pärast järgmist peatust ikka õiges kohas ära või jääb sirgjooneliselt edasi sõitma. Nad arutlesid üpris valjuhäälselt ja et mina ootasin hoopis teist bussi, ei osanud ma ka nende murele vastust leida. Olen aga surmkindel, et ülejäänud peatuses seisjate seas oli inimesi, kes teadsid täpselt, kas kõnealune buss pöörab hiljem ära või sõidab edasi… Kuid selle asemel et küsida, halasid naised valjuhäälselt ja selle asemel et ise abi pakkuma minna, mängisid ülejäänud inimesed kurttummasid.

Selliseid olukordi näeme me iga päev. “Palun mööda” või “Kas te väljute?” nõuavad suuremat pingutust kui oma asjadega kohmitsemine ja teistest üle ronimine. Hädasolijale ei pakuta enne abi, kui seda selgesõnaliselt ei küsita. Inimesed kõnnivad, silmad maas — peaasi, et ei peaks võõrastega rääkima või oma abi pakkuma. Olen küllalt mujal Euroopas reisinud ja näinud, kui avalalt on võimalik suhelda, kui loomulik on võtta ka võõrast kui võrdset. Siin aga seisab igaüks vaid enda heaolu eest.