Minu Ghana: koerapead, rotiküünised ja kõik muu, mis kõhedust tekitab

 (8)

Svaasimaa reservaadid, loomapargid, Aafrika
Svaasimaa reservaadid, loomapargid, AafrikaMobiilifoto: Rein Sikk

Katkendid Ethel Aoude raamatust “Minu Ghana. Majanduspõgenik Mustal Mandril”

Preester rüüpab keraamilisest pudelist džinni, räägib peotäie kividega ja viskab need bambusmatile.

„Varas ei ole kaugel,” analüüsib ta kivikeste paiknemist. Enamik kive paikneb pundis koos, aga üks on pisut eemal.

„See püüaks justkui põgeneda,” selgitab preester. „Kui nüüd tahta asju tagasi saada, siis tuleks teha üks rituaal, mille jaoks mul on vaja paari lisatarvikut: koerapead, rotiküüniseid ja veel paari asja.”
Ma ei suuda hetkega välja mõelda, mis valemiga ma talle need vidinad küll võiksin leida.

„Ei-ei,” ütleb preester. „Küll ma ise hangin. Maksate lihtsalt kulud kinni.”

Nii et ma ei pea minema koera uputama. Ega rotti. Tänane päev on niigi raske olnud.

„Lööte ise mõne peni siin külavahel maha?” küsin huvi pärast.

„Ei, mina selliste asjadega ei jandi. Siin on turg, kust kõike saab.”

„Selline maagide turg siis või?” üritab Martin mitte liiga skeptiline paista.

„Midagi sinnapoole jah,” naeratab preester. „Umbes kolmesaja Ghana sediga peaks hakkama saama.”

See teeb sada viiskümmend eurot. Koerapead ja rotiküünised näikse olevat hinnaline kraam.

„Vabandage, mis need vajaminevad asjad täpselt olidki?” uurin ma ettevaatlikult. „Me ikka organiseerime need ise.”

Seotud lood:

Aga sellist varianti rituaaltarvikute hankimiseks ei ole, sest vaja läheb väga erilist koerapead, mida tavainimesed ise kindlasti valida ei oska.

Võtame mõned päevad järelemõtlemiseks ja jätame hüvasti.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare