Minu Ghana: ma ei jaksa tõusta, lase mul parem rahus ära surra…

Katkend Ethel Aoude raamatust "Minu Ghana" kirjastuselt Petrone Print.

Järgmiseks hommikuks on Martini olukord muutunud tublisti halvemaks, ent arsti ei taha ta endiselt näha.

„Mina ei jaksa tõusta. Lase mul parem rahus ära surra… see kliinik on nii neetult kaugel,” ütleb ta sedavõrd vaevukuuldavalt, et vähemalt pool tekstist tuleb mul ta huultelt välja lugeda.
„Martin, meil on ju Loving Life’i kliinik siinsamas üle tee! Hakkame minema!”
„Oi jeerum, see on ju mingi hiinlaste leiutis… seal tehakse nõelravi ja joodetakse taimeteed.”
„See ei ole alternatiivmeditsiini kliinik, ma käisin juba uurimas — täiesti tavaline haigla on, lihtsalt arst on hiinlane. Väga hea just ju, et ei ole kohalik arst.”
„Mina ei jaksa nii kaugele kõndida.”
„Teisele poole teed? No siis me läheme autoga. Või ma kutsun Otabili koos oma sõpradega ja me tassime su sinna.”

Viimase idee peale hakkab Martin end liigutama, kuivõrd tal ilmselgelt puudub soov veeta oma elu viimaseid minuteid kellegi kukil. Poole tunniga õnnestub tal ennast riidesse toppida ja mingi valemiga trepist alla hoovi jõuda. Autouks lahti, käsipidur maha, aeglusti välja — see kõik kestab kauem kui kogu Aafrika mandri evolutsioon omal ajal. Starter, esimene käik. Oijah, ma oleksin jõudnud vahepeal veel ühe korra duši all käia ja väikese kohvi teha. Subaru õõtsub aeglaselt väravast välja. Vasakpööre ilma suunatuleta, kolmas käik. Kohal. Üle saja meetri seda maad nüüd kindlasti ei olnud. Kilpkonn oleks meile praegu mitme ringiga sisse teinud.

Ühekorruselist kliinikuhoonet ümbritseb kiviaed. Metallvärav on paokil. Ootesaali hoovab kahest vastassuunast tuunjat valgust. Seinaäärtes seisavad toolid, mille kohal ripuvad inimanatoomiat tutvustavad plakatid ja akupunktuurijoonised.
Testi ei tehta. Kuulatakse kaebused ära, mõõdetakse 40kraadine palavik ning diagnoositakse malaaria.
„Kas ma suren nüüd ära?” küsib Martin veendunud ilmel ja on eitava vastuse peale selges hämmingus.
Hiinlannast arsti inglise keelest arusaamine nõuab tegelikult kahesemestrilist eelkoolitust, aga elutähtsast on pärast korduvaid üleküsimisi võimalik aru saada.
„Dontuh… drinkuh… colduh woutah!”
„?!”
„Drinkuh… only warm… woutah!”
„Selge,” ütleb Martin tohtrile. „Ei mingit külma vett, joon ainult sooja!”