Minu Haiti: Kanaval — aasta oodatuim sündmus!
Kanaval ehk karneval on Haitil aasta kõige suurem ja oodatum sündmus. Kuigi kanaval jääb mastaapsuselt alla maailma suurimatele karnevalidele, on ta oma intensiivsuselt ja fantaasiarikkuselt nendega kindlasti samal tasemel. Karneval on ajalooliselt olnud viimane võimalus pidutseda, süüa ja juua enne lihavõttepühade eelset paastuaega. Sõltumata sellest, kas tegelikult keegi ka paastu pidama hakkab, pidutsetakse karnevali ajal elult viimast võttes. Karnevali põhiüritus toimub tavaliselt veebruaris, kuid selleni viivad tänavafestivalid algavad juba jaanuaris. Kõige suurem karnevalipidu toimub tuhkapäevaeelsel teisi päeval ja kannab nimetust Mardi Gras ehk Fat Tuesday. Selleks päevaks voolavad kokku kõik haitilased, elagu nad ümberkaudsetes külades või mujal maailmas, ning tänavad on puupüsti täis tantsivaid ja laulvaid inimesi.
Käes on 2008. aasta jaanuari keskpaik ning olen äsja saabunud Miamist. Mamie ja lapsed olid Haitil kuni detsembri lõpuni ja siis lendasime kõik koos vana-aastaõhtuks koju. Nüüd loksun autos läbi liiklusummikute oma Port-au-Prince’i kodu poole, täna on tänavad veel rohkem umbes kui tavaliselt. Väljas on juba pimedaks läinud. On pühapäev ja karnevalihooaeg täistuurides. Napilt pärast uue aasta pidustuste raugemist hakkavad pihta väikesed tänavafestivalid, mis muutuvad iga nädalaga suuremaks ja kulmineeruvad lõpuks karnevaliga. Tänavad on täis tap-tap’idele sarnaseid suuri, kirevalt ehitud veoautosid, mis veavad lava või erinevaid dekoratsioone. Iga auto küljes on hiiglasuured kõlarid, kust tümpsub üle linna kompa’t ja merengue’t. Just sellise auto taga ma hetkel ummikus istungi, tundes, kuidas muusika läbi keha põrutab. Kompa, konpa või compas on Haiti kiirerütmiline muusikastiil ja tants, mis on saanud mõjutusi Aafrika ja Euroopa muusikast. Pole kohalikku, kes ei teaks peast kõiki laulusõnu, mida kreooli keeles täiel häälel kaasa lauldakse.
Aeglaselt Petionville’i poole roomava auto ees on rahvahulk, mis tundub aina suurenevat. Vaatan tagumisest aknast välja ja näen, et ummikus istuvate autode rivi ulatub nii kaugele, kui silm seletab. Liiklus on ametlikult seiskunud… ja kedagi ei paista see häirivat! Ning tuleb tunnistada, et kui alguses nõksutasin lihtsalt kompa taktis pead, siis mida aeg edasi, seda rohkem kipub minugi keha rooli taga tantsima.
***
Hommikuks on mul küpsenud plaan sel aastal karnevalile minna. Oma ligi nelja Haitil veedetud aasta jooksul pole ma veel kordagi sinna pidutsema jõudnud. Karnevali peaüritus toimub presidendipaleed ümbritsevas Champ de Mars’i pargis. Kulunud rohu ja suurte puudega parki läbivad tänavad saavad karnevaliks uue kuju, kohale veetakse suured lavad. Järgmisel päeval pärast tööd võtan kodust kaamera ja sõidan kesklinna poole. Tänavatel on üllatavalt vähe liiklust, tundub, et kõik on veel kodudes ja valmistuvad suureks peoks. Pargin auto ühe missiooni käsutuses oleva hotelli ette ja lähen olukorda uudistama. Väljas on veel valge, aga sellest hoolimata tilgub rahvast aina juurde. Muusika mängib täistuuridel ja näha on ka mõningaid kostümeeritud gruppe. Karnevalilavad moodustavad justkui omaette linna, üks kirjum kui teine. Igal fi rmal on ka oma lava, kust siis nende töötajad karnevaliprotsessiooni jälgida saavad. Mina olen aga tavainimeste seas tänaval, trügiva rahvamassi sees.
***
Surun end inimeste vahelt läbi ja kõnnin presidendipalee poole, kus on karnevali põhiareenid ja kust ka kõik bändid ja esinejad läbi marsivad. Inimesed on rõõmsameelsed ja lasevad õlle- või omaaetud
rummi pudelitel ringi käia. Kuigi Haiti on kuulus oma ülimalt hea rummi poolest, on see siiski kättesaadav vaid rikastele ühiskonnakihtidele. Vaesemad inimesed joovad clairin’i, mida ajavad
destilleerimata suhkruroosiirupist pisikesed rummitöökojad. Clairin on karmi ja tulise maitsega üpris kange jook, millele on sageli juurde pandud erinevaid lisandeid, et muuta maitset ja värvi. Üks on kindel: peo paneb see jook käima küll. Presidendipalee esist piiravad politseinikud, kes hoiavad üha suuremaks paisuvat rahvamassi ohjes. Trügin tänavale lähemale, et leida pildistamiseks hea positsioon. Juba lähenebki esimene karnevaliseltskond — valgete näomaalingutega halli mudakorraga kaetud paljaste ülakehadega mehed, kes mürtsuvate trummide saatel tantsivad. Neil on käes nuiaimitatsioonid, mida nad agressiivselt rahva poole viibutavad.
***
„Ma olen karnevali keskel!” juubeldan mõttes, kui teen suurest kollase maskiga mehest otse tema nina all pilti. Minu ees liiguvad üha uued pidutsejad, üks värvilisem ja fantastilisem kui teine. Mõlemal pool tänavat kõrguvad lavad seal tantsivate ja juubeldavate inimestega. Meeleolu on ülev.
Nüüd tulevad nappides riietes näitsikud, peas sulgedest ehted ja seljas palmilehtedest seelikud. Rahvas möirgab. Järgmine grupp mehi on valgetes särkides ja teksades, igaühel käes matšeete. Siis tuleb grupp luudade ja rehadega memmesid ja taate, seljas sinised kollaste, roheliste ja punaste triipudega ürbid erinevate logodega. Protsessioon läheb aina eksootilisemaks. On tuleneelajad, siis mees, kelle kaela ümber vonklevad paarimeetrised maod. Tema pealael istub aga väike öökull, kes paistab alguses elutu, kuni pöörab pead. Ühel hetkel kulli-ussimees peatub, võtab ühe mao kaela ümbert, hoiab seda väljasirutatud käes, loitsib midagi kreooli keeles ja… rebib ussi hammastega pooleks. Ussi jäänused hammaste vahel, jätkab ta urisedes oma teed. Tundub, et sellised trikid on rohkemgi levinud, mõne aja pärast näen juba järgmist meest, kes mao pooleks hammustab. Tõsi, temal ei istu pealael öökulli.
Tantsud muutuvad aina energilisemaks ja muusika valjemaks. Noored liiguvad aafrika rütmide taktis, neile järgnevad aristrokraatlikud indiaanlasteks kehastunud neiud. Muusika vahelt kostab tuttavlikku tilisevat kellahelinat ja hetke pärast sammubki minust mööda terve armee saapaviksijaid ühesugustes kollastes särkides. Neil on ühes käes harjad ja kulunud kastid viksiga, teises käes tiliseb aga kelluke, millega nad tavaliselt mööda tänavaid liikudes oma kohalolekust teavitavad.
Seekord nad küll saapaid ei viksi, kuid see-eest vihuvad nad hoolega tantsu. Minust möödub aina pöörasemates maskides inimesi: kellel on ees lehma-, kel kukemask, mõned on lausa kaladeks kehastunud.
Märkamatult on läinud täiesti pimedaks ja tänavad on rahvast puupüsti täis. Piduliste seas liiguvad clairin’i pudelid ja kusagilt visatakse rahva hulka hunnik kondoome. Pidu on täies hoos, ent otsustan vaikselt kodu poole liikuma hakata. Rahvamass voolab ühtlase jõena, lihtsam on sel voolul end kanda lasta kui läbi trügida. Nii lasengi end inimestel vedada pargi serva poole, kus ootab mu auto. Kindlasti olen siin üks vähestest välismaalastest, seda aga ei pane keegi tähele; kõik on ülevas karnevalimeeleolus ja laulavad ning tantsivad. Üldisest heameelest hoolimata on karneval ka ohtlik. Iga kord saab peo käigus mitmeid inimesi vigastada ja ükski aasta ei lähe mööda, ilma et poleks ühtegi mõne tüli käigus hukkunut. Pärast keskööd on clairin ja mõnuained paljude meeled nii segaseks kütnud, et riiud on kerged tulema.
