Minu India: kuidas töötab üks õige kohtingukeskus

 (3)
Minu India: kuidas töötab üks õige kohtingukeskus
AFP/Scanpix

Raamat "Minu India  räägib üleriiklikus ajakirjas fotograafina töötava Eeva sekeldustest India kultuuri tundma õppides.

Proovin mitte mõelda sellele, et pean õhtul suures seltskonnas sari kandma, ja sõidan purupurjus Kalgiga tema isa kohtingukeskusesse, mis asuvat isa maja keldris ja hoovis. On pühapäev ja kohtingukeskuse kõige kiirem aeg. Hingekaaslast otsivad naised, mehed ja nende sugulased ei mahu tuppa ära. Nad istuvad hoovis pinkidel ja kükitavad Kalgi isa maja ees. Internetiajastu inimesele võib tunduda äärmiselt imelik tulla bussiga kodust mitmekümne kilomeetri kaugusele keskusesse, registreerida ennast ühe rangevõitu naise juures ja istuda, suur klade käes, ning otsida piltide järgi seda õiget. Ja kladed on suured. Neis on üle tuhande sissekande, kõige vanem armastuse otsija on 75aastane.

Kalgi isa tervitab meid oma maja trepil. Ta on tõsine mees, kes on terve elu töötanud ametnikuna India valitsuse heaks. 2001. aastal elas ta juhuslikult siinsamas Gujarati osariigis Kutchis, kui toimus 20 000 inimese surmaga lõppenud maavärin.

“Pärast maavärinat kohtusin ma paljude inimestega, kes olid kaotanud oma abikaasa. See inspireeris mind.”

Pea kümme aastat on kohtingukeskus toiminud Kalgi isa põhitöö kõrvalt. Algul aidati ainult vanemaid paare ja puuetega inimesi, kuid keskuse maine levis ja nüüd ei saadeta ukselt kedagi tagasi.

“Suur probleem on naiste vähesus. Ainult 10% otsijatest on naised,” kurdab Kalgi isa.

Paar aastat tagasi oli kohtingukeskus lagedale tulnud innovaatilise ideega. Eemal Ahmedabadist, romantilisel rannal, planeeriti otsijad näost näkku kokku viia. Ja mis sai?

“Kohale tuli üle saja mehe ja üks naine,” on Kalgi isa pahane. Et naisi juurde meelitada, pakub kohtingukeskus naistele tasuta sarisid ning tasuta bussisõitu keskusesse ja tagasi koju. Isegi horoskoobi tellimise on nad nõus naise eest kinni maksma. Ilma horoskoobita taotlusi vastu ei võeta.

Käin kohtingukeskuses ringi.

43aastane Girish on teisel ringil. Sellest ajast peale, kui ta oma liidu neli aastat tagasi lahutas, on ta iga nädal kohtingukeskuses käinud.

“Kuidas uue naise leidmine siis nii keeruline on?” küsin Girishilt.

“Peab ettevaatlik olema. Kaks korda ikka sama reha peale ei astu,“ kõrgendab ta häält.

“Ega, jah, kaks korda halvaks käinud *samosa*’t ei hammusta,” vastab talle eemalt naishääl. Keeran ringi. Keskuse teises otsas istub vanem daam. See on Girishi eksämm, kes on keskuses oma nooremale pojale pruuti otsimas. Ka tema kurdab, et pojale naise leidmine on olnud pikk ja keeruline protsess, mille lõppu ei paista. Pärast tütre lahutust olevat õnn nende perekonnale selja keeranud. Isegi nimevahetus ei olevat aidanud.

“Kui ma oma endise naisega esimest korda kokku sain,” kurdab Girish, “kandis too nii kitsaid teksaseid, et arvasin, et ta on peenike inimene. Alles pärast abiellumist, kui talt püksid jalast sain, taipasin, kui palju pekki ühed püksid peita võivad.” Enam ta sellist viga ei tee. Naine kandku
sari.

Girishi juttu kuuldes hüppab tema eksämm püsti ja tormab minu juurde.

“Meie ei teadnud enne kui paar tundi pärast pulmi, et sa kannad läätsesid ja et su tegelik silmanägemine on miinus viis. Mu tütrel oli pime abikaasa.”

Kalgi isa ja registraator tulevad vihasele paarile vahele. Girish aetakse kohtingukeskusest välja rahunema.

Teistest eemal istub häbelikult üks paar ja ajab vaikselt juttu. Nii poisi kui tüdruku vanemad seisavad maja ees ja jälgivad jutuajamist kaugemalt. Vanemad on õnnelikud, paistab, et paarist saab asja. Noored on juba üle poole tunni vestelnud, seletab mulle poisi ema laia naeratusega. Järgmine kuu või ehk ülejärgmine saab ehk pulmi pidada.

Vahepeal on pimedaks läinud. Kalgi utsitusel peame tagasi Bhaviku juurde sõitma ja end õhtuseks vastuvõtuks valmis seadma. Kalgi tuigub rolleri juurde, kuid ma kamandan ta tagumisele istmele. Ma ei kavatse enne vastuvõttu end surnuks sõita.

“Kas sa ikka oskad sellega sõita?” muretseb Kalgi.

“Hoia kinni ja vaata, et sa maha ei kuku.”

Vaevalt oleme naabertänavasse keeranud, kui hullunud koerakari meile järele sööstab. Kümmekond vihast peni klähvivad ratta ees ja taga ning ähvardavad meid pikali joosta.

Loe veel

“Ära nüüd jumala eest seisma jää!” röögib Kalgi. “Nad närivad sääremarjad puruks.”

Seda kuuldes annan gaasi. Vingerdan pappkarpide vahelt paremale, aukude juurest vasemale. Pimedas ette kerkinud lamav politseinik teeb meile toreda õhulennu. Kalgi lööb maandumisel oma nina vastu mu õlga ära. Tahan juba hõisata, et oleme pääsenud, kuid jään natuke hiljaks. Üks peni suudab ikkagi hambad mu säärde lüüa.

Bhaviku juures vaatame mu katkist sääremarja. Verise ninaga Kalgi urineerib naabri telgi peale.

“Äkki nüüd ikka ei tasuks sari selga panna? Pükste alt ei paista välja,“ proovin lootusrikkalt. Kuid Harvi ei taha sellest kuuldagi.

“Sari on ju pikk ja katab selle ära.”

“Arvad, et peaksin marutaudi süsti saama?”

“Kuidas sa end tunned?”

“Suurepäraselt.”

“Siis ehk pole hullu.”

Ja see on õppinud füsioterapeut?

Harvi jätab mulle viis ja pool meetrit lillat riiet ja läheb ennast vannituppa sättima. Ma tõstan kangakuhja üles ja vaatan seda skeptiliselt. Puhas siid.

“Mis ma sellega tegema peaksin?” hüüan Harvile vannituppa.

“Selga pane, issand halasta.”

Sari on sensuaalne, elegantne riietus, mille igast sentimeetrist õhkub graatsiat. See võib olla konservatiivne must või pruun, mis katab enamiku naise kehast, või siis jälle äärmiselt erootiline, paljastades kandja kõhu ja selja. Sari materjal, värv, pluusi stiil ja see, kuidas kantakse *pallu*, räägib kandja kohta rohkem kui miski muu. Keegi on kunagi öelnud, et sari selga panemine on kunst ja seda võib teha kaheksakümnel viisil. Kui Harvi vannitoast tagasi tuleb ja mind pika
pilguga mõõdab, on selge, et olen leiutanud kaheksakümne esimese mooduse sari kanda — midagi Eesti saunarätiku ja Vana-Rooma tuunika hübriidi laadset. Ta käsib mul kõik uuesti maha koorida. “Ja alusseelik? Ja pluus? Need oleks võinud ikka ka selga ajada?”

Vaevaliselt poen õhulisse alusseelikusse, kuid selgub, et mul ei ole korralikku sari aluspluusi.

“Äkki jätan lihtsalt rinnahoidja? Kes seda ikka niisuguses riidehunnikus tähele paneb?” Harvi haarab oma peast kinni ja kutsub mind lollakaks. Kuidas ma olen Indias üldse nii kaua hakkama saanud? Ma võin oma musta alussärgi sari alla jätta, jumala eest, mitte rinnahoidja.

Asjatundliku pilguga mõõdab Harvi sari: see osa läheb ümber puusade, see osa volditakse ja topitakse alusseeliku vahele, see osa moodustab *pallu* ja viiakse selja taha ning tagasi ette üle parema õla. Aga kuidas ma nüüd pilti teen, kui see sari ots niimoodi ees tolgendab? Minu virisemise peale toob Harvi nööpnõelad ja kinnitab sari sabatüki paika.

Jalga panen plätud.

“Ära pane plätusid,” palub Harvi. Kuid mul ei ole kingi.

“Võta minu omad.”

“Meil on Eestis beebidel ka suuremad jalad kui sinul. Mis su number on? 32?” See on 35. Ma ei mäletagi, millal mul nii väikesed jalad olid. Vist lasteaias. Pealegi ei paista plätud välja, sest sari ulatub maani.

Kui ma oma saris ja plätudes õhtusele pulmavastuvõtule jõuan, on Bhaviku sugulased õnnelikud. Siit tuleb ometi üks valge naine, kes tunneb India kultuuri. Ta on sari õigesti selga pannud, elegantne ja rõõsa.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare