Päeval aga, kui vanamuti majast möödusime, oli ta alati oma maja ukse ees ning jõllitas meid hirmuäratavalt. Majast levis ka imelik hais, mis sööbis meie mällu. Aeg läks ikka edasi ning me kolisime ühel hetkel linna (sest pidime hakkama linnas koolis ja huviringides käima). Kui ma olin 15-aastane, hakkasid vanemad otsima võimalust, et maale suvekodu osta. Õnneks leidsimegi müügikuulutuse oma armsasse lapsepõlve külasse, aga meie ehmatuseks (laste ehmatuseks siis) oli müügis see sama nõiamaja!

Maja oli pärast meie külast ära kolimist praktiliselt kohe tühjaks jäänud, sest tädike olla ära surnud ning tema ainuke lähedane — tütretütar — ei tahtvat majast midagi kuulda. Maja olla tahtnud ära osta ka lähim naaber, käinud isegi seal remonti tegemas pärast paberite vormistamist ja raha maksmist, aga remont jäi pooleli, sest suur mees, kõigile tuntud auväärne ja julge inimene, oli seal majas mitmel korral tunnistanud kummitust, vaimu või tonti ning nõudis eide tütretütrelt maja raha tagasi. Seal oli olnud veel kaks ostjat, kes ka pärast paari ööd kohal olemist sealt lihtsalt hirmu pärast minekut tegid.

Maja seisis seega aastaid tühjalt ning levisid kuuldused, et seal kummitab (külarahvas ehk meie omad tuttavad ja sõbrad kinnitasid, et on näinud, kuidas seal aeg-ajalt tulesid süüdatakse, kuigi voolu seal ei olevat). Jõudsime siis meie seda maja üle vaatama — kõik oli paksult võssa kasvanud. Kõikjal vedelesid klaasikillud, noad, sirbid, vikatid, kirved, pudelid olid pooleks löödud ning vedelesid nõnda terav ots püsti irvakil maas ( küll põllu peal, küll toas niisama). Köögis oli muldpõrand ja seinad mustad (nõgised), lage sel ka ei olnud, vaid sealt katuse palkidest rippus alla paar pikka nöörijuppi. Hais, mis seal majas endiselt levis — oli meile tuttav ning äratas lapsepõlvest mälestused.

Esialgu hakkasime maja ümbrust koristama. Isa lõikas maja ümbruses olevad vanad puud maha, mis olid maja väga varju jätnud. Puude sisu haises mäda järgi ning sealt ka voolas mädataolist pudisegu välja, mis oli mustjas-punast värvi. Mina niitsin vikatiga maja ümbruse heinast puhtaks, aga vikat jäi pidevalt kinni maa seest välja ulatuvatesse rauast lõksudesse, sirpidesse, vikati teradesse (neid oleks justkui suvaliselt laiali pillutatud). Põllu palusime naabrimehel üles künda ning puhastasime selle klaasikildudest ning raudtraadist — saime kaks suurt musta prügikotitäit. Kui väljas tegutsesime, käisime ikka aeg-ajalt ka toas (riideid vahetamas vms) ning iga kord oli väga kõhe tunne, kui sahvrist möödusin. Ma kuulsin sealt möödudes alati rasket hingeldamist ning millegipärast kartsin ülesse vaadata (üleval olid sahvri kohal suured palgid, laepalgid, aga lage ennast ei olnud). Ühel hetkel läksime õega kahekesi sinna koridori ning just sahvri ees kuulsime mõlemad, jäime seisma ning ma küsisin temalt, kas ta ka kuuleb hingeldamist. Õde noogutas. Me ei leppinud kokku, et vaatame üles, see tuli justkui instinktiivselt ning seal ta istuski — see vanatädi.

Ta istus otse laepalgi peal, mustad kulunud ja kortsus nartsud seljas, väsinud ja küürus. Nägu ei olnud näha, ainult kogu ja see oli kõik ühtlaselt hallikas-must. Me mõlemad nägime seda korraga. Aga see oli alles algus. Nüüd alles hakkasime majas toimuvat nägema ja kogema. Muidugi mõista provotseeris meie hirm ning uudishimu kõike, mis juhtuma hakkas. Esialgu hakkasid asjad ära kaduma, mis me olime kuhugi pannud (küll oli vikat kuurist kaduma läinud, teinekord aga lausa kirves või nuga ning me leisime need kõik toa lae pealt). Seejärel hakkasid tuppa ilmuma asjad, mida me keegi päris kindlasti sinna ei toonud — nimelt okastraadid, klaasikillud, tuhk ja muld. Me ei olnud veel keegi seal ööd maganud, aga isa jäi sinna õhtuti tihti põrandaid pahteldama, hiljem panime pimeduse saabumiseni tapeeti ning siis juhtus ikka, et uksed sulgusid või avanesid meie kõigi nähes. Ka läksid tuled iseenesest põlema, ka kõrvaltoas, kui meie kõik koos teises toas olime.

Esimesel ööl, mil terve perega uues kohas ööbisime, magasin õega igaks juhuks ühes toas, minu toas (kuigi meil oli igal ühel oma tuba juba välja valitud ja sinna voodidki viidud). Tol ööl oli väga raske uinuda, sest me mõlemad kartsime ning samas oli hirmus põnev ka. Ma nägin väga selget und. Selles unes oli väike 8-aastane kiilakas poiss, kelle kaela ümber oli paksult valge side ning kes nuttis valju häälega. Seal oli ka keskealine daam väga uhketes keskaegsetes riietes ning temal oli kaasas lõhnaõli taoline pisike pudelike musta vedelikuga. Veel oli seal see sama vanaeit oma mustades nartsudes ning tema ümber olid ikka tema kassid. Veel oli seal üks suur kirvega mees, ka väga uhketes riietes. Ma nägin ennast ja oma õde selles majas, selles toas põrandal magavana ja samal ajal nägin, kuidas minu toa seinast jooksis välja täiesti paanikas 8-aastane poiss, kes nuttis ja karjus. Tema kannul tuli suur mees kirvega. Pärast seda ilmus nähtavale uhketes riietes pudelikesega daam. Viimasena vanaeit ning niiviisi nad kadusid vastasseina. Nad käisid üksteise järel, täpselt samamoodi meie eest mööda umbes 8-10 korda ning seejärel nägin, kuidas seesama suur kirves seina seest välja tuli, tegi õhus lõhkumise-liigutuse ning sellele järgnes korin ja ragin ja seejärel oli kõik vaikne. Muidugi mõista ma ärkasin selle kõige peale üles ning õde niisamuti. Tuli välja, et mu õde ja ka vanemad olid kõik täpselt sama und näinud.

Seepeale otsustas isa, et uurib vanaeide tütretütrelt selle maja ja tema emaema tausta kohta pisut rohkem. Tütretütre jutust tuli välja, et siin majas oli kunagi väga, väga ammu, enne tema emaema aega elanud parun koos oma prouaga, kes ei saanud kuidagi last. Viimaks õnnestus naisel rasedaks jääda ning ta sünnitas poja. Õnnetuseks aga oli pojal verevähk ning umbes 6-8-aastaselt olla ta olnud juba väga halvas seisus ega suutnud voodistki enam tõusta. Tal polevat tolleks ajaks juukseid olnud ning nahk olevat olnud koolnukarva. Isa ja ema olid väga õnnetud ning isa hakkas kõvasti jooma. Ühe joomingu ajal läinud parun nii endast välja, kui kuulnud, kuidas tema poeg aina nutab ja kiunub valust, et võtnud kirve ning löönud sellega lihtsalt lapsel pea maha. Kui paruniproua mehe kuritööd näinud, võtnud ta mürki ning surnud sinnasamasse. Parun aga matnud oma lihase lapse ning naise maja aeda, ise ajapikku joonud end surnuks. Paruni õde aga kolinud oma perega sinna majja elama ning hakanud seal täheldama imelikke asju — puid lõgates hakkas lõikekohast mädast veresegu immitsema ning väga vastikut ja iseloomulikku haisu. Seetõttu otsustati neid puid enam mitte puutuda.

Peres kasvas kaks tütart ning nendest vanim jäi pärast vanemate surma omakorda oma perega antud majja elama. Tütre mees aga saanud sellel põllul kündes õnnetult surma — ta jalg oli jäänud okastraadi taha kinni ning adra terav ots oli ta veenid läbi lõiganud ning mees verest tühjaks jooksnud. Tütre lapsed said samuti majas surma — üks kukkus lae pealt alla ning teisele kukkus aken peale nii, et killud ta kaelaveeni läbi lõikasid. Vanem tütar jäänudki aastateks üksinda oma õnnetuses ja hirmus, kuni siis suvalisele teekäijale öömaja pakkudes lapseootele jäi.

Sündinud laps oligi seesama, keda meie oma lapsepõlves nõiaks pidasime. Pärast lapse sündi kasvatas üksik naine teda keset küla suures häbis, kuid õnnes üksinda, kuni suri. Tüdruk elas esialgu normaalset elu : temalgi oli mees ja kaks last (tütar ja poeg). Õnnetuseks aga sai mees seal vikatiga niites hukka ning poeg uppus kaevu. Tütar põgenes ema juurest, kuna nad tülitsesid tihti. Naisest sai erak, kes elaski koos oma kassidega ja vaid oma põllusaadustest. Ta ei suutnud niita ega põldu künda, kõik oli laokil ja üle kasvanud. Tütar abiellus ning kolis mehega linna. Linnas sünnitas ta tütre ning elas seal õnnelikult, kuni verevähk ta elu lõpetas. Tütretütar ei käinud oma vanaema kordagi vaatamas, sest teadis ema juttude põhjal, et vanaema on kuri ja paha inimene. Ta teadis ka, et vanaemal on ühes väikeses Lõuna-Eesti külas räämas talu, kuid ta ei soovinud seda iialgi näha. Kui meie lõpuks seda talu ostma tulime, ka siis näitas tütretütar, kellest nüüdseks oli saanud 40-aastane naine, talu vaid kaugelt kruusateelt — ta ei tulnud tuppa ega majale ligemale.

Tütretütar väitis meile juba ostmise ajal, et on kuulnud, et majas kummitab. Kui nüüd rääkisime talle oma ühisest unenäost, läks naine näost täiesti valgeks ning hiljem rääkiski meile, kuidas siin majas lood olid olnud. Nüüdseks oleme selles majas suvitanud juba 12 aastat. Igal suvel oleme leidnud oma maja hoovist rästikupesa, kuigi igal suvel oleme selle likvideerinud. Igal aastal leiame ikka okastraate ja klaasikilde nii tubadest, põllult kui lae pealt. Igal aastal kasvab seal tohutult palju umbrohtu ja eriti raudnõgeseid. Kui oleme aeg-ajalt pidanudki mõne vana puu maha võtma (kord murdis torm ühe maha), siis tuleb sealt puudest endiselt mädast plödi välja, mis haiseb kohutavalt halvasti. Aeg-ajalt kuuleme seal ikka samme ja näeme uste avanemist ning sulgumist. Mõnikord kuulevad ka meie külalised, kes asjast midagi ei tea, kriiskamist, nuttu ja halamist. Meid see enam ei häiri, aga väga põnev on alati külaliste nägusid hommikul näha ning ääri-veeri uurida, kas nad midagi ebaloomulikku täheldasid.

Tegemist on tõesti sündinud looga Lõuna-Eesti väikesest külast. Seni on õnneks kõik tunnistajad ka elus.