Minu Mongoolia: kuidas ma öösel huntidega silmitsi sattusin
Kuu ette on ilmunud imelikud kiudpilved. Ka pooled tähed on kiiresti pilvede varju kadunud. Nüüd liigatab pikka aega tardununa seisnud õhk ja üllatavalt tugev tuulehoog puhub lõkkes tossava sõnniku kõvasti hõõguma. Kell on umbes pool üksteist õhtul.
“Ilmselt on see maabriisi moodi tuul, mis tekib siis, kui päike loojub,” mõlgutan muretult ja tõmban jopeluku kurguni kinni. Paarikümne sekundi pärast on iil vaibunud ning vaikelu taastub.
Siis kostab kaugusest imelik hääl, nagu suurel kiirusel lähenev auto või mingi hiiglase pikk oie. Tõusen püsti ja keeran pea sinnapoole, et sellest aru saada. Sekundi pärast tabab mind jalalöök kõhtu. Või näkku. Ja lööjat pole näha.
“Pauhh!”
See on uskumatult tugev iil. Tuigun nagu joobnu ning pean maapinnast tuge otsima. Sealsamas on lendu minemas magamiskott ja kõik muu vähegi kergem või suuremapinnaline. Ning lõke, kogu vaikselt loitnud hobuseraud on kadunud. Meeleheitel vaatan ringi ja näen veel, kuidas hõõguv pisuhänd mitmesaja meetri kaugusel läbi õhu lendab ja kuhugi sinna, kus valges naabertippu nägin, laiali kaob. Ka see iil vaibub, tõsi küll, alles mõne minuti pärast, andes hetkeks hingetõmbeaega. Kuid peaaegu kohe tõuseb torm taas ja tuules hakkab lendama imeväikesi liivateri, mis tungivad silma, kõrvadesse, ninna, suhu – sõnaga kõikjale. Ma ei tea, mis see on, ma ei tea, mida arvata. Kuid tean, et kuidagi tuleb uuesti tuli üles teha, ning olles seljakoti sellele peale laotud kivilatakatega ära kindlustanud, lähen naeruväärse LED-lambiga oma pükstesse uut sõnnikut korjama.
Paraku ei saa ma mäetipust ja seda valvavast ovoost eriti kaugele minna, kuna sellises tormis võib valgeski ära eksida. Käperdan sõnnikut jahtides mööda kivist maapinda ringi ning kissitan liiva täis silmi. Lendav liiv ajab silmad vett jooksma ning tuulest ja tolmust jookseb ka nina kaudu organismist niigi vähest vedelikku välja. Suure surmaga õnnestub viimaks koguda kaks pükstetäit poolkuiva sõnnikut ning viimaselt lühiretkelt ovoo juurde tagasi jõuda. Laon kividest poolkaarekujulise väikese tuuletõkke, mis oma pragude vahelt küll iilid läbi laseb, kuid ometigi neid sedavõrd kinni peab, et lõkke pärast mitmeid katsetusi jälle põlema, õigemini miilama saan.
Termos on õnneks veel siin, samuti nuga; ka seljakott koos selles oleva magamiskoti ja kaamelivillast ning savist tehtud mongoli malega liigutab endiselt kiviraskuste all oma presendist siilusid.
Telefon?! Olemas... Kui aga pea koos Sandõki LED-lambikesega uuesti üles tõstan, näen läbi uluva tormi midagi, mis sunnib mind pilku teritama ja paneb südame hüppama.
Kaks väikest paralleelset punkti läigivad hetkeks minust vasakul, umbes sealsamas oruveerel, kust õhtul viimase pingutusega mäetipu poole murdsin. Vaatan terasemalt ega näe enam midagi peale pimeduse…
Küllap see vaid tundus.
Ja siis on neid punkte juba kolm punast paari, ning kaks neist liiguvad.
Tuulest ja kogu ümbritsevast mürglist hoolimata tunnen selgelt, kuidas mu süda oimukohtadel taob. Olen üksinda 4000-meetrisel mäel, keset liivatormi, pimeduses, põhimõtteliselt ilma arvestatava tuleta, ning vaatan tõtt enda poole liikuvate huntidega.
Hundid võisid siia sattuda juhuslikult, aga võisid ka tulla kaamelivarsaga einestama, ja võisid ka jälitada lõhna järgi mind – uudishimust, aga võib-olla jahiinstinktist. Minu jaoks pole sel enam suuremat vahet. Nüüd muutub lõkke hoidmine eluliselt oluliseks ning ma olen kindel, et hommikuni mul tule jaoks sõnnikut ei jätku. Keeran magamismati ja magamiskoti rulli, et vajaduse korral need põlema süüdata. Sellises tuules on seda muidugi peaaegu võimatu teha ning coretexist, taffetast ja udusulgedest magamiskott põleks ära ehk paari minutiga. Võib-olla aga lendaks see kohe tuulega minema. Matt võib põleda kauem, kuid kindlasti mitte üle kümne minuti. Siis on mul veel seljakott, jope…
Mäetipus pole kohta, kuhu varjuda, ovoo on liiga madal, et sellega seljatagust kindlustada. Nüüd keskendun vaid sellele, et hoida kivide varjus visklevat tuld elus ning samas hoida teise samasuguse varje taha kuhjatud nappi sõnnikuvaru minema lendamast. Umbes iga kolmekümne sekundi järel tõstan pilgu, vaatan ümberringi, vilgutades oma seasilmast pealampi, ning tunnen vaimusilmas juba kellegi hambaid oma kuklas. Paremas käes on mul Sandõki nuga, seda ei pane ma sel ööl enam hetkekski ära. Janu, pimedus, väsimus, liivatorm ja surmahirm pigem süvenevad kui taanduvad. Palun kõiki teadaolevaid jumalaid, et tuul vaikiks. Teine soov on sama lihtne: et ometi hakkaks koitma! Otsin taevast märke, iga natukese aja tagant kella vaadates, ning ma ei tea, mis kell üleüldse päikesetõusu tasuks oodata. Juhtub see kell neli? Viis? Võib-olla kuus? Olen kõik päikesetõusud Mongoolias väljas ööbimisele vaatamata magusasti maha maganud.
Leian jopetaskust sinna ununenud suupilli, a-minoor, ja puhun seda aeg-ajalt täie jõuga, lootes nende helide abil hunte eemal hoida. Kuid vaevu kuulen isegi suupilli häält – tuul viib kõik.
Kui hundid rünnata kavatsevad, pole mul mingit võimalust. Karja juhi võin hea õnne korral veristada, kuigi arvatavasti pole ma pärast kurnavat mäkketõusu ja vedelikukaotust piisavalt kiire. Aga siis tulevad kõik ülejäänud… Mul pole mingit võimalust.
Ei. Mul peab olema võimalus! See ei saa olla veel läbi!
Mõttes kujutan juba ette pealkirju ajalehes: “Eesti loomaõiguslane söödi Mongoolias üksildasel mäetipul huntide poolt ära.”
Tõusen püsti, puhun taas suupilli ja liigutan kangeks jäänud näppe noa käepideme ümber. Ka põlved on külmast ja paigalolekust juba täiesti kanged. Vähemalt olen täitnud, küll vastu tahtmist, ühe oma reisieesmärgi – leidnud vanades tekstides mainitud Gobi kõrbes asuvad põrgu väravad. Stiilne, et põrgu väravad hoopis taeva all asuvad...
See öö on minu jaoks ühtaegu nii paaniline kui ükskõikselt rahulik. Umbes kella kahe paiku pilved hajuvad, aga tuul ja liivatorm ei vaibu üldse. Taas on näha tähti ning peaaegu täiskuu joonistab taevas aeglast madalat kaart, kadudes vahepeal naabermägede tippude taha.
Kuuvalguses on hundid üsna selgesti näha. Neid on neli või viis ning nad teevad mäetipu ümber ringe nagu palverändurid ümber stuupa. Iga ringiga nihkuvad kiskjad tasapisi lähemale. Arvan, et lähim neist on minust umbes kolmekümne meetri kaugusel.
Võtan satelliittelefoni ning saadan emale ja õele lühisõnumi: Olen ühe mäe tipus ning siin on liivatorm ja veel probleeme. Palun helista mulle iga tunni tagant – olen väsinud ja kardan, et jään magama. Siis süüakse mind ilmselt ära.
Saateraportid kinnitavad, et sõnumid jõudsid kohale; vähemalt saan enne kõige hullema juhtumist ehk kuhugi helistadagi ning midagi öelda. Meeleldi kõlistaksin alla, kusagil pimeduses asuvasse laagrisse, ja kirjeldaksin oma täbarat olukorda. Paraku ei ole selles Mongoolia osas mitte mingisugust mobiililevi, aga satelliittelefone teistel kaasas pole.
Puhun veel tükk aega suupilli ning kühveldan uut sõnnikut tulle. Sõnnikuvarud on poole võrra kahanenud ning ma ei tea ikka veel, kas isegi nii säästliku kasutamise korral, nagu seda liivatormi algusest saadik teinud olen, sellest koiduni jätkub.
Tunni möödudes saabu ühtegi telefonikõnet, midagi ei juhtu ka kahe tunni pärast. Olen selle vidina kaudu teoreetiliselt ühenduses kogu maailmaga, kuid maailm ei saa mind seekord mitte mingil viisil aidata. Loevad ainult sõnnik, kuuvalgus, suupill, suur nuga ning minu ja huntide närvid.
Kui üleüldse miski enam loeb…
