Minu Nepaal: koolist, kus füüsiline nuhtlemine on täiesti normaalne

 (7)

Minu Nepaal: koolist, kus füüsiline nuhtlemine on täiesti normaalne
Reuters/Scanpix

Katkend Kaia-Kaire Hunti raamatust "Minu Nepaal", kirjastuselt Petrone Print.

Minu Megi lastekodus viibimine annab Bikashile, Nandale ja Bibechanale võimaluse võtta mõned vabad päevad, mida neil muidu sisuliselt ju pole. Kahekümnendates Nanda ja Bibechana, kes näevad välja nagu teismelised, lähevad külla oma sugulastele ning Bikash linna asju ajama.
Olen osa sellest perest, kus igapäevategevustes arvestatakse minuga nagu teiste Megi lastekodus elavate täiskasvanutegagi. Olen välja teeninud usalduse, et mind võib pea paarikümne lapsega paariks päevaks omapäi jätta.

Loe veel

Minu esimeseks väljakutseks saab seitsmeteistkümne end sel päeval koolikõlbulikuna tundva lapse valmispanek ja kooli saatmine. Koolis käivad 3–16-aastased lapsed, sealt edasi tuleb gümnaasium. Nepaalis on nii era- kui riigikoolid, kuid mõlemate puhul peavad vanemad maksma koolimaksu. Kuigi haridust väärtustatakse, ei taga see kaugeltki mitte kõikidele nepaallastele võimalust oma lapsi kooli panna ja hommikuti lastega kooli poole rühkides võib näha tee ääres kümneid õnnetuid laste nägusid, kel pole oma vanemate rahalise seisukorra tõttu ilmselt kunagi võimalik kooli minna. Kuna kool on otseses sõltuvuses vanemate rahakotist, siis pole harv juhus, kui esimeses klassis õpib tittedega koos mõni varapuberteet, kelle vanemate majanduslik seisukord on järsult paranenud ja perel on tekkinud võimalus laps siiski kooli saata.
Kõikidel koolidel on oma koolivorm ja tunnid algavad hommikul ning lõppevad õhtul üldise rivistuse ja võimlemisega. Õpetajad on karmid ja kohati ka julmad. Neil on õigus lapsi ka füüsiliselt nuhelda ning seda isegi väiksemate eksimuste eest: näiteks kui lapsel on kingad porised. Ja poriseid kingi pole Nepaalis just raske tekitada.

Seotud lood:

Kodutükke antakse Nepaali koolides teha palju, isegi väga palju. Üks hommik veetsin ma tunde, et joonistada kõigile kolmandas klassis käivatele kümneid rododendroneid. Samal ajal üritasin seletada vanemate klasside lastele astmete arvutamist, mille terminoloogias oli minu keel suhteliselt küündimatu. Meie lastekodu laste keskendumisvõime on hämmastav. Sageli õpitakse koos suures toas, kus vanemad murravad pead näiteks matemaatikaga, nooremad loevad ette inglise ja nepaali keele harjutusi ning päris väikesed üritavad samas mängida minu kingitud „Reis ümber maailma” täringumängu. Kõige selle juures on enamik meie lastest õppeedukuselt klassi esiviisikus. Tõesti, nad o n teistsugused lapsed! Nad ei kakle omavahel, nad ei jonni ilmaasjata ja nad on siiralt edasipüüdlikud. Ja ma õpin neid päev-päevalt aina rohkem armastama, kõikide nende veidruste ja omapäradega.

Need, kellel on hommikul vaja paar hüperaktiivset rüblikut kooli saata, võivad ehk aimata, millest ma räägin, kui asi puudutab laste kooli saatmist. Seitseteist 3–14-aastast hakkavad siis korraga kooliasju valmis panema ja väljuma. Kõigepealt tuleb tuvastada kõikide koolitarbed: raamatud, vihikud, pliiatsid. Siis peab üle vaatama riided: sokid, kingad, seelikud-püksid, pluusid, lipsud. Juuksed sugeda ja juuksepaelad (millegipärast väga oluline punkt kogu protsessis) tuvastada. Kui mõni väiksematest on riidesse saadud, on mõni teine samal ajal kõikidest riietest välja roninud. Kavalamad üritavad enda lipsu (jah, ka lips kuulub koolivormi juurde) mitte leidmisel pätsata kellegi teise oma.

Suresh tahab oma kaisujänest kooli vedada ja see ei mahu kotti. Sadaxi on oma tee koolikotti kallanud ja vaatab nüüd kotti hämmeldunult. Bibek, poistest noorim ja üleüldine lemmik, kisab nagu ratta peal, sest tal on üks sokk räpane ja tema räpase sokiga kooli ei lähe. Samal ajal, kui ma pean Bibekiga inglise-nepaali-kehakeeles läbirääkimisi, on Siita nurka istunud ja pillib ennastunustavalt, sest tema juuksed hoidvat koledasti. Vanemad ja kohusetundlikumad hakkavad juba kiirustama, sest hiljaks jäämine võib tähendada mõnda valusat näpistust või piitsahoopi õpetajalt.

Lõpuks, kui mina olen üle kere higine ja tolmune, on kõik üles rivistatud ja me liigume hanereana kooli poole. Teel tuleb ületada ka riisipõld, kus on vaid kitsuke purre. Riisipõld iseenesest tähendab mudamülgast, sest riis kasvab vaid vesistel aladel. Laste liikumine purdel on muidugi ülikiire ja minu ukerdamine teeb neile kohutavalt nalja. Niipalju nalja, et Radika komistab ja kukub purdelt kõhuli mutta. Kui ta sealt kõikide lõkerdamise saatel välja ukerdab, pole tal ühtegi puhast kohta, kui silmavalged välja arvata. Saadan Radika koju tagasi ja kakerdan lastega kooli poole. Jõuame just hetkel, kui kell heliseb. Hakkan parajasti koolihoovist väljuma, kui koolidirektor mul sabast kinni saab. Ta puksib mind oma läppunud õhuga hämarasse kabinetti ja hoolimata vastuväidetest serveerib mulle pudeli Coca-Colat.

Koolidirektor on väga ilase pilguga, neljakümnendates kiitsuke meesterahvas. Tema paar numbrit suurem pluus ja püksid muudavad ta veel väiksemaks ja tunnen end jälle kui hiidnaine Kreonta. Direktor pilgutab mulle kavalalt silma ja mul pole aimugi, kas ta nüüd flirdib või mida ta minust tahab.

Kõigepealt peab ta pika loengu sellest, kui tore ma olen ja kui hea meel tal on, et tal on minusugune sõber. Olgu öeldud, et kohtusime esimest korda elus. Pärast pikka kiidukõnet minu ennastsalgava töö kohta ja tema Berliini ajaloo teadmiste näitamist hakkan huvi tundma, miks ma õigupoolest istun higise, tolmuse ja porisena koolidirektori kabinetis. Toon jutu sisse meie lastekodu lapsed, kes on koolis tõesti tublid. See teema direktorit ei huvita. Tõtt-öeldes on lapsed tema arvates kaunis tüütud. Püüan rääkida psühholoogiast ja sellest, et näiteks Euroopas ei tohi õpetaja lapsi lüüa. Ka see ei paista huvi pakkuvat.

Lõpuks hakkab tõde vaikselt välja kooruma: valge naisena ei ole ma mitte ainult eksootiline sõber, vaid minust võib ka palju tulu tõusta ja kindlasti tahan ma ka talle kui andekale haridusametnikule kingitusi teha ning ka edaspidi temaga aega veetmas käia. Lähen selle peale hirmus puhevile ja näost kaunis lillaks. Olen nimelt kindel, et ma seda mitte teha ei taha. Nii ma talle ka ütlen. Viimases hädas teeb ta mulle ettepaneku nende koolis ükskõik mis ainet õpetama hakata. Tänan veel kord kõikide suurepäraste pakkumiste eest ning jättes lauale puutumata Coca-Cola, vuhisen tigedalt koolihoonest välja.

Edaspidi hoian koolimajast eemale. Ja kui ma sinna satun, olen pidevalt lastest ümbritsetud, et mind poleks enam kindlasti võimalik Coca-Colat jooma kutsuda. Otsustan koolisüsteemi tõsisemalt arutada sõbranna Pernillega. Pernille on täpselt minuvanune, pärit Taanist ja töötab Lilitpuri lähedal koolis õpetajana. Pernille on mu ainuke siinne ühendus läänemaailmaga. Ja vahel on mul seda siiski vaja.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare