Väljaminekute üksikasjalikku planeerimist kohtab vene peres harva. Veel enam, seda peetakse hingetuks (loe: ameerikalikuks) rahahulluseks, milles pole kohta vabale, õigele elule. Sedalaadi kokkuhoid, kus enne poodi minekut koostatakse ostunimekiri ja pärast kontrollitakse tšekki või kus koostatakse väljaminekute plaan kuuks ette ja sellest ka kinni hoitakse, tundub venelasele kalk, hingetu masinavärk, kus pole kohta lõbule ja vabadusele.

Vene inimesele on hästi oluline tunda oma hingestatust. See sõna hõlmab endas kõike, mis vastandub planeerimisele või külmale arvestusele… Vestlesin sel teemal ühe korraliku pereisa Slavaga, ta paugutas pikalt: „Kuhu me nii jõuaksime? Hakkame hambaid pesema veetopsikesest, duši all ülikäbedalt käima, pesu plaanipäraselt kord nädalas pesema? Ühesõnaga, end igapidi kitsendama! Ja mis eesmärgiga? Et paarkümmend rutsi kokku hoida? Nujah, võib õpetlikult näppu viibutada, et korruta summa kahekümne aastaga ja saadki endale pensioni, aga vabandust väga, kas me elame stabiilses maailmas? Homme juhtub järgmine kriis või revolutsioon ja jäädki oma säästudest ilma. Mina ei ole nõus oma hinge kuldvasikale müüma, tahan elada oma tõekspidamiste järgi!”

Borja tädi Ljusja mitme sõbra tütred on abiellunud sakslastega ja Saksamaale kolinud (Venemaalt naise võtmine olevat sealmail väga populaarne, lausa kodulehed on loodud, et tutvustada saksa mehi vene naistele). Nüüd räägib ta nende noorte naiste kurvast saatusest: „Kujuta ette, kolivad sinna ja neist tehakse orjad! Mees annab talle vaid kindla kuuraha ja nõuab ostutšekke näha. Lihtsalt minna ja enda lõbuks kingad või sallike osta — unusta ära! Ta ei saa isegi vannis südamerahuga peesitada — kallis on! Tuleb siis emmele siia külla, kaasa hukkamõistva pilgu alt ära, et rahulikult vanni võtta.”