Sõites Surnumere poole, oli kõik korras. Üüratu kõrb laius ümberringi, ka turvapunktid teepeal sai läbitud probleemiteta. Peale surnumeres suplust asusime teele Jeruusalemma. Järgmisel hommikul läksime linna kolama. Terve linn kubises sõduritest, kes olid hambuni relvastatud. Elades Eestis, siin, kus politseidki näeb kui kuuvarjutust, oli see pisut hirmutav. Äkitselt astus meie juurde mees, kes pakkus meile ekskursiooni. Ütlesime, et meil pole raha, et me ei soovi mingit eksursiooni. Siis ütles ta, lahkeid silmi tehes, et ta ei soovigi raha, teeb ekskursiooni tasuta! Tundus kahtlane, aga elukaaslane arvas, et midagi hullu ei saa ju juhtuda, teeme asja ära. Peale kahetunnist ekskursiooni, hakkas ta äkitselt raha meilt nõudma. Mõtlesin, et vahet pole, ikkagi nägi vaeva, andsime talle viisakusest 10 eurot ja siis hakkas ta närveldama: “More, more, more!” Mina ehmatasin ära, mehel läksid silmad põlema, mõtlesin, et tuleb veel kallale ka! Andsime veel 5 eurot ja ütlesime, et rohkem meil pole. Tige “onuke” jalutas vihasena ära, olles meid eelnevalt nurka ajanud. Jeruusalemm aga polnud kaugeltki nii hull kui seda oli Palestiina riigipiir.

Sissesõit Palestiinasse oli normaalne, piiriületusel probleeme polnud. Palestiina ise on muidugi vaesuse äärel virelemas ja meid vaadati kui tulnukaid. Riigis olles ei juhtunud midagi, peale selle, et väikesed lapsed raha ja süüa anusid. See on väga valus vaatepilt, ausalt! Probleem tekkis siis, kui hakkasime tagasi Jeruusalemma minema. Piiri peal pidasid meid neli relvastatud meest kinni, näitasid näpuga, et mine näita passi sellele eemalseisvale mehele. Tulime autost välja, astuti kohe ligi ja käsutati mind autosse tagasi — üks inimene ainult! Nii mu elukaaslane andiski kontrolli meie ID-kaardid. Siinkohal mainin ära, et meie enda idiootsus, et passid hotelli (Eilatisse) seifi jätsime! Esijalgu ei tahetud neid dokumente aktsepteerida, meid uuriti, helistati kuhugi… kokku istusime seal umbes 40 minutit. Kogu selle aja käisid relvastatud mehed ümber auto. Sisendasin endale, et see on kõigest kontroll, keegi ei hakka tulistama, aga süda peksles ikka üüratult. Lõpuks lasti meid minema. Sõitsime järgmisesse kontrollpunkti. Seal otsiti auto läbi. Relvastatud naisterahvas tegi pagasniku lahti, soris asjades, vaatas meie poole ja… naeratas! Seda ei oleks ma küll peale sellist n-ö terrorit osanud oodata, aga ausalt, juba see rahustas mu maha. Ta soovis meile head teed ja lehvitas. Sõitsime tagasi Eilati poole.

Kokkuvõttes võib öelda, et järgmine kord oskan targem olla. Kuigi Jeruusalemmas oli sellest eelmisel nädalal olnud pommiplahvatus bussis ja Eestisse jõudes lugesin uudistes, et Eilati lähedale turistibussi tulistati rakett, julgeksin ma sinna ikka uuesti minna! See riik on tegelikult fantastiline ja omanäoline. Mu enda viga (pass!) tekitas mulle selle pisukese ebameeldivuse, seega tean ise olla pisut targem järgmine kord!