Minu reisilugu: vigastatud abikaasa, tõmmu prints ja elevust tekitav muuseum
Lugesin isukalt: Otselend Tallinnast. Peatumine Tel Avivis, „valges linnas“. Hotell asub minutilise jalutuskäigu kaugusel mererannast. Päevane puhkus Surnumere ääres, kus võib vabalt välja sirutatuna vee peal hõljuda.
Kiire otsing internetist andis lisainfoks, et Surnumere veetase alaneb iga aastaga umbes 30 cm ning teadlased ennustavad, et aastaks 2050 on Surnumeri suure tõenäosusega kuivanud. Kui nii, siis pean seal enne ära käima. Mida varem, seda parem. Veel parem — kohe! Surnumeri ei oota mind igavesti ja Tel Aviv on kindlasti seda väärt, et tema pärast pere ning kodumaa mõneks päevaks hüljata. Klõpsasin MSN-i lahti ja ajasin sõbranna ilma pikema sissejuhatuseta liikvele: „Kas homme Tel Avivi läheme?“
Sõbrannaga oleme tuttavad juba ammu. Koolis jagasime ühte pinki, nüüd jagame rõõme-muresid ning käime aeg-ajalt koos reisimas. Lapsepõlves kolasime kahekesi mööda Eestimaad, nüüd kolame vahel mööda muid maid ka.
Marraskil nina ja hambajälgedega tallaalune Serena veepargis
Meie esimesel ühisel välisreisil osalesid isegi meie abikaasad. Tookord käisime Soomes Serena veepargis. Seal said reisi peategelasteks muidugi mehed, sest unustasime sõbrannaga end basseiniäärele lobisema ja jätsime kodanikud abikaasad omapead. Mis oli ilmselgelt andestamatu viga!
Ei läinudki kaua, kui sõbranna mees marraskil ninaga välja ilmus. Kusagil liumäel olla mingi ühenduskoht irvakil olnud ning tema nina oli pea ees alla tuhisedes turritava äärega sõprust sobitanud. Lohutasime hädalist kuidas oskasime, tohterdasime paistes nina jaheda veega ja jõudsime itsitades järeldusele, et liumäel on renne mõistlikum siiski tagumikuga künda. Kasvõi selle pärast, et siis ei paista lolluse tagajärjed pärast nii teravalt silma.
Minu mees sai punkti kirja sellega, et lonkas liibates kohale, endal mingi kahtlane nänn pihus. Selgus, et oli kellegi hambaproteesid leidnud. Õigemini leidsid proteesid tema, kui ta neile basseinis otsa astus. Kõige selle jama peale otsustasime sõbrannaga, et edaspidi teeme oma sõbrannatamise reise omaette, et ei oleks vaja tuttavatele hiljem selgitada, miks meestel meie kahega koos reisides ninad lõhki ja hambajäljed talla all on.
Advendiaeg Viinis
Järgmine reis viis meid Viini. Kohe pärast esimest linnaga tutvumist tundsin, et olen sellesse armunud (tegelikult olen seda veel siiani).
Kohtusime Viiniga advendiaja alguses. Linn võttis meid vastu maitsekas tuledesäras ja vaoshoitud jõuluootuses. Meie eesmärgiks ning reisi ettekäändeks oli Viini ooperi külastamine, kuid käisime ka Raekoja jõululaadal kohalike kommetega tutvumas, proovisime ehtsat Viini šnitslit, mekkisime hõõgveini otse Parlamendihoone ees trepil jne. Ei kujuta ette, et Tallinnas Toompea lossi ette veiniga maiustama läheksin, aga lõbus on meenutada, et vot ükskord Viinis…
Eredaks elamuseks oli äärelinna ajaloohõngulistes paikades uitamine, kus söögikohtades pakuti säriseva liha ning ehedate mustlasmuusikute kõrvale kohalikke veine. Oma häbiks pean tunnistama, et mul puudus igasugune varasem teadmine sellest, et Viini kandis üldse viinamarju kasvatatakse, aga selle eest olen nüüd tänu kogemusele nii teadmise kui maitseelamuse võrra rikkam.
Ühel hommikul suundusime avastama kummalise kunstniku Hundertwasseri loomingut. Olime kuulnud, et kusagil Viinis on omapärase fassaadiga majade tänav, kus iga akna ümbrus on isemoodi maalinguga. Kohale jõudes nentisime pea kuklas, et on tõesti, mida vaadata! Lisaks veidrale arhitektuurile troonisid tänava alguses kahel pool teed elusuuruses valge hobuse kujud. Kuna aeg oli suhteliselt varajane ja rahvast veel kuigivõrd ei liikunud, otsustasime natuke lapsikud olla ning hobuste seljas endast mõned edevad turistipildid klõpsida.
Paraku tundus ilma jaluste ja muude abivahenditeta kõrge kuju otsa ronimine meiesugustele lootusetu üritusena. Äkki ilmus aga kummituslikul kummivilinal meie ette uhke Mercedes. Autost hüppas välja tõmmut verd kena mees, upitas meid sõnagi lausumata hobuse selga, tegi professionaalsel ilmel mõned ülesvõtted, aitas meid naeratades hobuselt alla ning kadus sama ootamatult kui oli ilmunud. Maigutasime sõbrannaga veel tükk aega suud, enne kui aru saime, et sellised siis vist ongi tänapäevased muinasjutud! Kui ootad printsi valgel hobusel, tuleb hobune nüüd endal sebida. Printsid kappavad kohale mersuga, kuid sellega ka kahjuks kähku kaovad…
Põnev muuseum Prahas
Viimati tuuritasime sõbrannaga Prahas. Sinna minekuks meil ühtegi kultuurilist ettekäänet ei olnud, seega läksime puhtast avastamisrõõmust. Kuna Eestis talv alles taandus, ent Tšehhis võis juba kevadet nuusutada, oli see piisav argument. Siiski leppisime kokku, et natuke kultuuri võtame ka ette. Näiteks ühe muuseumi. Esimese, mis ette juhtub ja huvitav tundub.
Lennujaamast kesklinna jõudes komistasimegi kohe ühe muuseumi uhkete uste ees. Ilmselt oli see saatuse märk ning sinna tuligi minna. Suvalise muuseumi kohta oli sellel ka vägagi intrigeeriv nimi: Sex Machin Museum. Seega mõeldud-tehtud. Õigemini tehtud-mõeldud, sest mõtlema hakkasime alles hiljem. Näiteks selle üle, et inimesed olid sajandite eest palju pisemad kui praegu. Aga sugugi mitte vähem nutikad. Vähemalt mõned neist ja mõnes asjas. Milles täpsemalt, jäägu igaühe enda ette kujutada.
Vilkumine arvutiekraanil andis märku, et sõbranna on mu küsimusele reageerinud. „Kas homme Tel Avivi läheme?“ sai vastuseks lühikese, kuid südantsoojendava tähekombinatsiooni: „Jah!“
Ei mingit üleliigset juttu! Küll need pakilised kodu ja tööga kaasnevad probleemikesed ka lahendatud saavad. Ei ole ju mõtetki arutama hakata, kuidas töö juures ootamatule puhkusesoovile reageeritakse või kui varmalt on mees nõus naisevabast nädalast kuuldes kodus lastepõhisele elukorraldusele ümber lülituma. Teada värk! Aga õigenurgalise lähenemise juures on see kõik vaid vormistamise küsimus. Süümekaid tunda jõuab ka hiljem, eksole!
Saatsin sõbrannale reisibüroo pakkumise edasi, ise samal ajal mõtiskledes, kas Tel Avivi rannas patseerimist ja Surnumeres varvaste leotamist annaks kuidagi kultuurilise tegevuse alla liigitada või tuleks mõned huvitavad kohad veel välja nuuskida ja üle vaadata?
Selle mõttega asusin innukalt asja juurde ning juba õige pea õhkasime lennukis sombusest sügisest suvisesse soojusesse maandudes lootusrikkalt: „Pane end valmis, Tel Aviv! Siit me tuleme!“
