Mõtted vangikongist: miks me teeme näo, et meil pole seksi, orgasmi ega happy end ’i?
8. jaanuar 2016. Reede
Täna sai täpselt neli kuud ajast, kui mind kurjategija kombel trellide taha pisteti. Kui viimati oma peret nägin. Neli kuud ootusi, lootusi, kannatusi, viha ja raevu.
Advokaat proovis kohtule uuesti esitada taotluse, et vaadataks läbi vahistatuse mõttekus. Kahe kuu eest ei läinud see läbi. Kohtunik Eha isegi ei vaadanud mu poole. Paistis, et tema otsus oli ette teada. Aga loomulikult oli vaja see komejant siiski läbi teha. Hea küll, vaatame siis, mis saab nüüd. Millega seekord põhjendatakse vajadust mind kinni hoida. Suured narkoärikad said vabaks kahe või nelja kuu möödudes. Samuti meie kohalikud, suured sadama altkäemaksuvõtjad. Nad said isegi jalavõruga välja. Kuid mina mitte. Kas mina olen oma massaažidega nendest tõesti ohtlikum tegelane? Kas ma olin vabaduses ühiskonnale tõesti suurem oht? Kui siin keegi küsis, mis paragrahvi alusel istun, siis hakati minu vastuse peale suure häälega naerma. Küsiti, kas nüüd siis on jõutud niikaugele, et ka lasteaialapsi hakatakse liivakastikakluse pärast kinni panema. Või on siin tegemist siiski kellegi isikliku hoiakuga? Kaldun arvama viimast. Muud loogilist seletust ma ei näe. Ma pole olnud kordagi kohtulikult karistatud ega ka kahtlusalune. Ma pole isegi lihtlabast parkimistrahvi kunagi saanud.
Advokaat soovitas kohtus oma süüd tunnistada, et kiiremini välja saada. Kuid ma ei taha seda teha, kuna ei pea ennast süüdlaseks. Miks ma süüdi olen? Erootiline massaaž on tegelikult üks väga hea vahend pingetest vabaneda, peret koos hoida, haigustest eemale jääda. Kellele on vaja kõrvalhüppeid tegevat abikaasat? Kas naine teab, millega riskib? Kui pole aega oma mehe jaoks, kui majapidamine ja lapsed võtavad kogu aja ning meest ei panda isegi tähele. Tuleb arvestada sellega, et mees võtab näiteks prügikasti välja viies kaasa ka pere viimased 50 eurot. Ja lunastab endale 30 minuti jooksul ilusad hetked, mis võivad heal juhul lõppeda armukese leidmisega, halvemal juhul nakatumisega või prostituudi soovimatu rasestumise ja sellele võib-olla järgneva šantaažiga. Muide, see on Eestis saanud päris tulusaks äriks nii mõnelegi naisele.
Kas ei oleks parem, kui kogu vastutus jääb siiski salongi? Tagatud on diskreetsus, puhtus, haigused ei levi, pered ei satu löögi alla. Teenus kui selline — erinevates variatsioonides, värvides — on alati olnud, on praegu ja jääb ka edaspidi alles. Kuid meie valida on see, mis kahest halvast vähem kahju toob. Miks me siis teeme näo — nagu oli kombeks nõukogude ajal –, et meil pole seksi, orgasmi ega happy end’i? Miks me vaatame kõrvale ja tunneme valehäbi? Seda teenust pole võimalik keelata ega peatada. Seda saab vaid ohjata ja kontrollida, maandada riske juba eos.
Istun 16ruutmeetrises kinnises ruumis. Kuigi joon roosat kisselli, magan roosade linade vahel, määrin kehale roosat kreemi, kannan roosasid sokke ja fliisi, on meel siiski mõru ja mõtted mitte küll enam mustad, kuid läbi käinud kõik viiskümmend halli varjundit.
