“Mul on kõigile üleskutse: palun reageerige, kui näete kedagi tänaval hädas olevat: kas keegi lamab, on imelikus asendis, näeb välja justkui tal oleks paha olla vms.

Minu elukaaslane sõitis eile keset päeva rattaga koju ning poolel teel hakkas end väga halvasti tundma, oksendas, heitis pingile maha Valdeku tänaval ja ei suutnud enam koju tulla. Möödus palju inimesi. Mitte keegi isegi ei küsinud, kas nad saavad aidata või abi kutsuda. Põrnitseti vaid küsivate nägudega. Temast möödus ka niidukimees ja trimmerdaja, kes rahumeeli oma tööga jätkasid, nii et elukaaslane sai lisaks niigi ebameeldivale olemisele veel käbisid ja mulda vastu vahtimist.

Sama olen kogenud ka enda puhul, kui mõned aastad tagasi kukkusin rattaga Laikmaa tänaval, veri voolas ja ehmatus oli suur. Möödus palju inimesi — mitte keegi ei küsinud midagi.

Sellist tuima ükskõiksust on kommenteerinud ka mitmed minu välismaalastest õpilased, kes Tallinnas eesti keelt õpivad.

Minu ettepanek: palun märgake kodanikke tänaval ja küsige, kas saate kuidagi aidata, kui näete abivajajat. Isegi kui nad “näivad” joodikud, narkomaanid — ikka tasub abi pakkuda. Kui ei julge ise läheneda, helista 112 ja kutsu abi. Võib-olla peaks teemat veidi laiemalt käsitlema, et inimeste käitumist muuta? Et oleks vähem sellist ükskõikset ignoreerimist.

Ja harigem järeltulevat põlve: kodus ja koolis näiteks. Et noored kasvaksid üles teadmisega, et märgata tuleb ja aidata on okei. Usun, et paljuski on tegemist sotsiaalse harimatusega, mitte pahatahtlikkusega.

Turvalist olemist ja märgakem, mis meie ümber toimub!”