Auhinna võitmiseks saada meile oma lugu aadressil naistekas@delfi.ee ning lisa kindlasti märksõnaks ka KÖÖGIÄPARDUSED. Vingemad ja naljakamad lood leiavad kindlasti ka kajastust. Auhinna loosime välja esmaspäeval, 5. oktoobril. Loe täpsemalt siit!

Siin on mõned Naisteka lugejate köögiäpardused. Loe ja naera!

Mulle meenub aastate tagune lugu restoranist, kus kunagi töötasin. Sealne kokk oli väga osav ja valmistas oivalist toitu. Toiduvalmistamise juurde kulus ikka ohtralt veini ja muud kangemat kraami. Restoranijuhataja püüdis teda küll ohjes hoida kuid õhtu saabudes kui kassid koju olid läinud algas hiirtel pidu. Kokale tuli seltsi ka nõudepesija. Möödus tunnike või kaks ning rahvast tuli saali aina juurde ja tšekimasin muudkui vurises. Kui teenindaja praadide järele läks, askeldas pliidi juures hoopis nõudepesija, kuna tema neist kahest veidi kainem oli. Lihasid üle lugema hakates läks tal arvestus segamini, pliidi alt piilus paar piprapihvi.

***

Olin venna ja ta naise külla kutsunud kooki sööma. Kõik kulges plaanipäraselt kuni sinnani, kui oli vaja koogi küpsust katsuda. Tõstsin küpsetise kraanikausi äärele ja enne, kui ma arugi sain, käis klõps ning koogi sisu voolas kraanikausist alla. Vaatasin seda kõike ja ei uskunud oma silmi. Lõpp hea, kõik hea, enne külaliste tulekut jõudsin siiski midagi lauale otsida.

***

Aastaid tagasi elasin pealinnas üsna suure ja mürarikka peatänava ääres.
Ühel kenal päeval olin oma väikeses köögis kooki küpsetamas, aga unustasin koogi ahju ja tagajärjeks oli süsimust kook ning suitsu täis köök. Tegin akna lahti, et suitsu ja tossu välja saada.

Järsku kuulsin mingi hetk, et keegi vist koputab ukse taga. Läksin ukse peale ja seal seisis tuletõrjuja. Mõtlesin, et mis nüüd lahti on?! Tuli välja, et mu naaber oli aknast tossu näinud ja arvas, et korteris on tulekahju ja kuna elasin väga suure müraga tänava ääres, siis ma esialgu ei kuulnud naabri koputust. Ühesõnaga seisin siis seal ukse peal totra näoga ja pobisesin, et mul kõrbes kook põhja… Lisaks tuletõrjele oli kohal ka mitu naabrit, kes kuulsid, kui halb küpsetaja ma olen.

Peale seda pole ma enam ühtegi kooki ära kõrvetanud.

***

1. Naaber lasi uksekella ja küsis, et kas meil põleb — trepikojas oli kõrbelõhn. Mina vastasin, et ei tea midagi. Köögiuks oli mul kinni. Kui selle lahti tegin, leidsin pliidilt poti, mille põhjas oli ainult must põlenud kiht. Meenus küll, et olin piimasupi pliidile pannud. Pott läks prügimäele. Kummaline, et mina ise üldse kõrbelõhna ei tundnud!

2. Tegime ahjukartuleid. Kui sööma hakkasime, olid kartulid väga magusad. Arutasime, et ei tea, kas on külma saanud — siis läheb kartul magusaks.

Korraga hakkas tütar naerma — tal tuli endal ka alles nüüd meelde, et tahtis aprillinalja teha ja pani soolatopsi suhkrut. Nalja sai küll, kuigi oli juba 3. aprill.

3. Tegin oma sünnipäevaks ahjuliha. Ma pole just parim lihakokk. Maitsestasin lihatüki ära ja jätsin liha ahjupotiga ahju. Tahtsin hästi küpset liha ja lasin kohe kaua ahjus olla. Vahepeal ei vaadanud ka, mis seal toimub. Kui külalised tulid, võtsin prae välja. Lihatükk oli poole väiksemaks kuivanud! Vähe sellest, et liha oli kuiv (ma ei pannud potti üldse vedelikku ja kuumus oli korralik) — sellest ei jätkunud mitte kuidagi kõigile!

Nii jäid siis oma pereliikmed ilma. Külalised said kõik oma tüki kätte.

4. Tahtsime Ameerikas olles keedukartulit teha. Küsisime poes, et mis sort selleks sobib. Kodus keetsime kartuleid ilmatu aja — pealt hakkas juba lagunema ja seest lihtsalt ei lähe pehmeks! Ju siis sattus ikka vale sort, aga nii kõva kartulit pole mina veel näinud. Süüa ei kõlvanudki lõpuks.

5. Tegin elus esimest korda juustukooki. Lugesin küll retsepti, aga kuna mul on mingi foobia toorete asjade vastu, siis tahtsin seda ikka korralikult läbi küpsetada. Küpsetasin ja katsusin tikuga — ikka jai midagi tiku külge! Kui ma viimaks küpsetamise lõpetasin, oli kook täielikuks kummiks küpsenud. Juustukook ei saagi tavakoogi moodi küpseks — see jäi küll edaspidiseks meelde!

6. Oli nõukaaja lõpp ja saime kusagilt esimest korda maisi. Mõtlesime, et mida siis sellega teha saab. Maisiputru! Paki peal oli piltidega õpetus ka: paned natuke maisi poti põhja ja keetes see paisub suureks potitäieks. Lihtne! Keetsime ja keetsime, aga mais ei paisunud ja pehmeks ka ei läinud. Proovisime seda poolkõva maisi süüa, aga midagi head sellest ei tulnud. Alles umbes aasta hiljem sain esimest korda teada, mis on popcorn! Aga nõukaaja inimene polnud sellest ju kuulnudki!

***

See "imeline õhtu" leidis aset siis,kui olin 14aastane ja õppisin suure huviga erinevaid kooke ja pirukaid tegema. Kook mis mul kõige paremini ja maitsvamalt õnnestus teha oli lihtne õunakook. Vanemad olid õhtuks ära sõitnud ja seega mõtlesin,et vahva oleks teha üks õunakook, mida isa saaks tööle kaasa võtta.

Kook sai valmis ja võtsin ta ilusti ettevaatlikult ahjust välja. Ahjuukse aga panin liiga ruttu kinni, nii et kook läratas põrandale. Egas midagi. Paar pisarat ja natuke koristamist, aga alla ma ei anna!

Teise koogi sain samuti kenasti valmis. Seekord võtsin ta veelgi ettevaatlikumalt ahjust välja ja hakkasin asetama laua peale. Ju vast närvidest ja pingest aga see kook lendas samamoodi plärtsi laua peale tagurpidi ja pooleks ka veel. Olgugi, et nutsin ladinal, alla ma ikka ei andnud ja läbi pisarate valmis kolmaski kook. Küll veidi toores seest, aga vähemalt õigetpidi ja tervena laual.

Koju jõudes olid vanemad šokis, et kes need koogid kõik nüüd ära sööb. No ja oma saamatusest oli mul niivõrd häbi, et ei lubanud isal ühtki kooki tööle kaasa võtta.