Naisteka toimetaja sooneutraalsusest: ei peaks ehmatama, kui meile tuleb öises Tallinnas vastu end drag'iks riietanud mees või märkame pargipingil suudlevaid naisi

 (87)

Keilit Aedma
Keilit AedmaFoto: Tiit Blaat

Soome sammub sooneutraalsuse teed: sootundlikkusele pannakse rõhku nii keeles kui ka liiklusmärkidel, kirjutab tänane Eesti Päevaleht. Loobutakse nii sooga seotud ametinimetuste kasutamisest, uuendatakse liiklusmärke, suurendatakse soolist võrdõiguslikkust koolides ja üha rohkem räägitakse soolisest mitmekesisusest. See kõik on minu arust ka väga tore, aga samas usun, et kuskilt peaksime siiski tõmbama piiri.

Mulle meeldib naine olla ja mind on selles valguses ka kasvatatud. Kärgperes kasvanuna, õppisin ühelt poolt, et elus peakski olema naistetööd ja meestetööd ning teises kodus jällegi nägin, kuidas naine teeb karjääri ja on väga edukas. Seega, ma justkui olen kasvanud mõlemas keskkonnas ja noppinud sealt välja põhimõtted, mis mulle sobivad.

Näiteks usun ma siiralt, et kuigi ma oskan ka ise naela seina lüüa, siis kui kodus on mees, kes sellega paremini hakkama saab, siis tehku ikka tema see "meestetöö" ära. Kuigi tüüpilise naisena nääklen ka mina oma elukaaslasega aeg-ajalt, et miks ta mul koristada ei aita, siis ma saan ka aru, et ta ei tulegi tihti selle peale, et on aeg tolmulapp kätte võtta ja minu nipsasjakesi läikima lüüa. See on minu jaoks justkui "naistetöö". Mu kallim ei saa sageli ka aru, mis mõttetuid oksakesi ma vaasi ostan ja miks iga aasta elutoas vaipa vahetada on vaja, aga ta ei peagi sellest aru saama. Mina ei saa aru sellest, miks autot peab iga nädal pesema. Mehed ja naised lihtsalt on erinevad. Mehed on üksteisest ka erinevad ja naised ei pruugi alati omavahel samu tõekspidamisi jagada. See on ka täiesti normaalne.

Seotud lood:

"Ma saan ise ka hakkama!"

Esimest korda mõistsin teadlikult, kuidas mulle tegelikult meeldivad meil praegu kehtivad normid ja väärtused, kui õppisin paar aastat Taanis, mis on kindlasti kordades sooneutraalsem keskkond kui meil siin Eestis. Kord pidin oma 30 kilose kohvriga rongi peale minema ja kuigi selle tõstmine ei olnud mulle mingi ületamatu probleem, imestasin ähkides ja puhkides seda trepist üles vedades, kuidas on võimalik, et siin rongijaamas pole mitte ühtegi meest, kes abitule noorele neiule appi tuleks. Taani sõbrannad siis selle peale väitsid, et ega nad ei julgegi, sest mõni naine võib selle pärast hoopis solvuda ja õiendama hakata. Nii õppisingi ära, et kui oli vaja raske kohver rongiistmete kohal olevale riiulile tõsta, siis koputa aga meesterahvale õlale ja palu ise abi. Sellise armsa palve tõttu üks sõbralik taanlane kindlasti minema ei jookse.

Loe veel

Vahel mulle meeldib olla abitu ja lükata see "naiseks olemise" süüks. Teinekord jälle käratan: "Ma saan ise ka hakkama, ära arva, et ma mingi nõrguke olen!". Naised ei teadvatki ju kunagi, mida nad tegelikult tahavad...

Mis see sinu asi on?

Samal ajal usun, et me ei tohiks 2018. aastal enam ära ehmatada, kui mõni mees ongi otsustanud olla naine ja mõni naine otsustanud, et tema tahaks olla hoopis mees. Ei peaks ehmatama, kui meile tuleb öises Tallinnas vastu end drag'iks riietanud mees või märkame pargipingil suudlevaid naisi. See, et sina või mina seda ei tee, ei tähenda, et see oleks midagi ebanormaalset. Täpselt nagu on täiesti okei, kui mõni naine ei soovi lapsi või mõni mees ei soovi olla monogaamses suhtes. Iga inimese enda valik ja mis see sinu asi on?

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare