Paljud inimesed imestavad, miks Igor Mangi ahistamisjuhtumid juba varem välja ei tulnud. Tundub ju imelik, kui on kümneid või isegi sadu naisi, aga keegi neist ei räägi.

Pigem ütleks, et naistel on kas häbi või arvatakse, et neid nii ehk naa ei usuta. Töötasin paari eest ühes suures firmas sekretärina. Ma olin tööga nii rahul - kollektiiv oli lahe ja palk oli väga korralik.

Ent firmas muudeti struktuuri ja tuli uus tegevjuht. Mina pidin hakkama temaga vahetult koos töötama. Alguses tundus väga viisakas ja sõbralik: kena välimusega, rääkis viisakalt, intelligentne.

Aga see oli suurema seltskonna ees. Mulle hakkas ta pilduma kommentaare stiilis "Oo, kena seelik, aga võiks veel lühem olla" ja "Telli mulle siis need lennupiletid ära, kui sa, blondiinike, ikka oskad seda teha."

Meil olid firma suvepäevad ühel väikesaarel. Seal ta leidis hetke, mil ülejäänud seltskond ei näinud ja kukkus mind isegi suudlema ja käperdama. Ta oli purjus. Mis kõige jubedam, ma isegi suudlesin vastu. Ma kuidagi tundsin, et pean seda tegema, sest muidu lastaks mind lahti ja kindlasti ütleks ülemus teistele, et mina ise olin see, kes talle ligi ajas. Et seetõttu oli vaja mind vallandada. Hirm oli nii suur ja häbi ka.

Õnneks ta pärast seda tükk aega midagi ei üritanud, ilmselt kaine peaga sai aru, et läks üle piiri. Ta pole ka mingi poissmees, tal on naine ja väike laps. Nilbeid kommentaare kuulsin ka hiljem ja talle meeldis alati minust väga lähedalt mööda kõndida, silitada.

Õnneks sain üks hetk ühest firmast väga hea pakkumise ja läksin ära. Alles hiljem jõudis mulle kohale, kui halvasti oli minuga käitutud. Ülemus oli mind seksuaalselt ahistanud.

Miks ma ei rääkinud? Nagu ka enne mainisin hirm vallandamise ees. Ja ma sisimas põdesin, et äkki tegin ikka ise midagi valesti. Olin kuidagi flirtiv? Kartsin ka, et mina olen ju süsteemis väike mutrike, tema on ülemus. Kes mind ikka usuks. Ma olen kindel, et paljud kolleegid said aru, et mul oli ülemusega ebamugav. Kuulsid ka nemad nilbeid kommentaare. Kas keegi tuli kordki küsima, kas kõik on ikka korras? Ei, mitte keegi ei küsinud. Ilmselt ka see pani mind veel rohkem uskuma, et selline olukord ongi normaalne.

Soovituseks ka teistele, kui ka ei julge tõesti välja öelda, mis toimub, ülemuse peale kaevata, vahetage töökohta. Saab sest nõiaringist välja. Ja ühtlasi soovitaks tööl rohkem silmad lahti hoida, märgata, kui mõnda kolleegi kuidagi ära kasutatakse ja proovida ka sekkuda ja ohvrit toetada.