Mu vanaema on 83-aastane, kuid veel igati tragi. Ta elab Tallinnas Lasnamäel koos mu tädiga. Ei, ta ei vaja hoolitsust, aga koos on neil ka lihtsam korterikulusid jagada ja nad saavad väga hästi läbi. Hiljuti käisime Lasnamäel ühel festivalil, kus ligi astus kolm kesknoort - rohelised riided seljas, elevil ilme näos. Rääkisid, kuidas koguvad allkirju pensionitõusu jaoks. Vestlesid minu vanaema kui lapsega, talle lihtsate sõnadega selgitades, et Keskerakond muudab tema maailma paremaks! Mu vanaema ei andnud allkirja. Noored olid päris šokeeritud, ent õnneks ei hakanud liigselt veenma.

Minu vanaema on lihtne inimene, kes nõukogude ajal töötas poemüüjana. Tegi palju tööd, kasvatas üles kolm last ja oli ülirõõmus, kui tuli Eesti Vabariik. Ta on piisavalt säästnud ja saab hästi hakkama. Ta saab pensioni umbes 400 eurot kuus. Sellest piisab. Nad käisid sel suvel tädiga isegi koos bussireisil Itaalias.

Loomulikult ei ole tal midagi selle vastu, et pension kui selline tõuseb. Teda häirib taustsüsteem. Keskerakond on teinud 100-eurosest pensionitõusust oma püha lehma ja panevad vanainimesed valimistel tanki. Kas Jüri Ratas on silmas silma pensionäridega arutanud, mis nende reaalne soov? Mu vanaema näiteks arvab, et peaks rohkem panustama tugiteenustele, et sotsiaaltöötajad rohkem vanemaid inimesi aitaks. Samuti kardab temagi, nagu ilmselt kõik vanainimesed, et ühel hetkel ei saa ta enam ise hakkama ning muutub koormaks. Ta pelgab hooldekodusid ja muretseb ka selle pärast, kui kalliks see meile läheks. Jah, ka siin on juba tulnud poliitilisi lubadusi tasuta teenuse osas, näiteks sotsidelt. Ent, kui reaalne on, et see läbi läheks? Pigem ei. Ilmselt enamik lubadusi täies mahus ei täitu nii ehk naa, küllap need koalitsioonikõneluste ajal tagatubades tasandatakse.

Kõik tuleb millegi arvelt. Nii Keskerakonna suur plaan pensionitõusust kui ka Reformierakonna jutt hiiglaslikust tulumaksuvabastusest. Mingid maksud peavad paratamatult tõusma ja teatud kulusid kärbitakse. Ei imestaks, kui kateallikaid leitakse ka nii, et näiteks haiglates visiiditasud veel tõusevad jms. Küsisin hiljuti vanaema käest, mis teda praegu poliitikas kõige enam häirib, ta ütleski, et see, kuidas poliitikud peavad valijaid rumalateks: sisuliste arutelude asemel lubatakse lihtsalt rahamägesid. Tema kui valija jaoks oleks oluline näiteks see, et ta pääseks kiiremini arsti juurde ning vajalike ravimite puhul ikka riik soodustust pakuks. Ent need on sellised asjad, mis pole nn seksikad teemad, mida valimiste eel arutada.

Ei imestaks, kui ühel hetkel Keskerakond tunneb, et 100 eurot enam ei tööta, lubaks näiteks, et kui 2020. aastal 100 eurot, siis paar aastat hiljem veel 100. Kõlab kui mõni kaardimäng, kus panuseid pidevalt tõsta. Ent panuse aluseks on ju tegelikult meie ühine rahakott ehk riigieelarve.