Eile oli kooliaasta avaaktus. Alustasin värske lehena uues koolis. Palju oleks öelda, et jalad värisesid, kuid närviline olin küll. Kuidas lapsed mind omaks võtavad? Klassijuhatajatund võttis pinged maha. Asun juhatama ühte kaheksandat klassi, nende eelmine klassijuhataja läks pensionile. Lapsed olid nii sõbralikud, paljud tõid lilli. Õpetan reaalaineid ja olin nii üllatunud, kui juba klassijuhatajatunnis uuriti, millega sügisel füüsikas tegeleme. Siiras huvi selle aine vastu: tundub uskumatu…

Mu reaktsioon on selline, kuna eelmises koolis olin madalam kui muru. Räägitakse palju sellest, kuidas kooliõpilased kaaslasi kiusavad, aga ega alati pole ka õpetajad pehme vati sees, mida keegi ei puutu. Pärast ülikooli lõpetamist mõtlesin naiivselt, et olen suisa maailmaparandaja: mis pealinn, lähen ikka mõnesse väiksesse kohta lapsi õpetama. Kokkuvõttes valisin mullu suvel ühe väikelinna. Kõik näis ideaalne, kooli abil sain ülisoodsa üüriga korteri ja direktori jutu põhjal paistis kõik suurepärane. Ta rääkis, et ma olen nii tubli ülikooli õppetulemuste poolest ja üldiselt hea suhtleja — võiksin lisaks ainetundidele olla ka klassijuhataja. Muidugi olin nõus, kes komplimente ei salliks! Tõlkes: tegelikult oli seal suur õpetajate põud, kel vähegi kvalifikatsiooni, oli teretulnud klassijuhatajaks.

Mulle anti õpetada üks keskkooliklass, mis teoorias pidi olema reaalkallakuga. Sain juba esimestes tundides aru, et reaalained huvitavad väheseid. Ma ei taha olla karm, aga arvan, et paljud neist õpilastest ei oleks pidanud gümnaasiumis jätkama. Pigem näiteks kutsekool, saada mõni korralik amet. Kiirus, aeg, teepikkus: elementaarsetest asjadest ei teadnud nad midagi. Küsisin, kas ja mis nad põhikoolis füüsikas üldse tegid, vastasid, et tehti mingeid igavaid arvutusülesandeid, vahepeal pani õpetaja mõne filmi peale. Näiteks viltusest Pisa tornist olevat olnud pikk dokumentaalfilm.

Klassis oli 24 õpilast, poisse pisut rohkem kui tüdrukuid. Ma pelgasin, et hilises teismeeas poisid võivad olla ülbed ja ehk ka üleolevad naisterahvast õpetaja suhtes. Eks olidki — kui ka otse ei öeldud, kuulsin nö koridorijuttudest, kus lõõbiti selle üle, et olen paks (165 cm, kaal 61 kg…) ja “pole ammu saanud”. Olin siis ja olen ka praegu vallaline. Selle põhjal tembeldati mind vanatüdrukuks. Tõsi, hiljem kuulsin ühe kolleegi käest, et asi nii siiski hull pole, et vanatüdruk — noored viitasid sedagi, et äkki lesbi.

Aga poistest hullemad olid isegi tüdrukud. Klassis oli neljapealine seltskond, kes pidas end kõrgemaks kui keegi muu. Nad ei viitsinud kodutöid teha, vahepeal ei ilmunud tundigi ja väitsid, et ma tahan neile meelega kehvasid hindeid panna. Võiks ju küsida, miks ma ei läinud näiteks direktoriga rääkima. Väike koht, üks neist tüdrukutest direktori õetütar. Mind kutsuti isegi kord punasele vaibale, sest direktor arvas, et olen tema sugulasega liiga karm.

Tänapäeva noored on nutikad ja vaimses vägivallas kahjuks väga osavad. Nad ähvardavad ja sõimavad silmast silma, mitte kirjalikult, et sellest jalg jääks. Nad ei kirjuta sotsiaalmeedias õpetajatest avalikke postitusi, on teised suhtlusäpid, mis pole igaveseks internetiavarustesse raiutud sõnumitega. Ma olin esimest aastat koolis ja põdesin, et teen ise midagi valesti. Mul oli probleeme sellegagi, et kontrolltöö või tunnikontrolli puhul selge kahe puhul kaks kirja panna töö alla. Kord üks poistest läks taolise hinde peale nii närvi, et tuli minuga pärast tundi rääkima. Ta ütles, et see hinne on jura (tema enda sõnastus) ja et kui ma seda ei muuda, siis ta läheb direktori juurde ning ütleb, et mina ahistan teda! Et ma tahtvat temaga magada, aga kuna ta pole nõus, tuligi hindeks kaks. See tundus nii jabur, ent hiljem jäin mõtlema, kas olen üldse kindel, et direktor taolist juttu ei usuks? Õnneks see noormees elas oma viha välja, kõndis minema, ent järgmine päev tuli küsis, millal järeltöö saab teha, et las olla, aga tahab uuesti teha.

Muidugi ma oleks tahtnud varem ära minna, aga ütleme nii, et kogu elu keset kooliaastat ümber korraldada pole niisama lihtne. Paari pakkumist talvel ja kevadel nägin, aga need olid sootuks teises Eesti otsas ja mul oleks olnud keerukas nii kiiresti ümber kolida. Pluss: väikesed kohad, kartsin sama olukorra kordumist. Suve alguses andsin sisse lahkumisavalduse. Direktor tegi väga üllatunud näo ja palus, et ikka jääksin… Eks ta tegelikult teadis, kuidas õpilased minuga käituvad. Ent kui ongi õpetajate põud, paned silmad kinni ning palud.

Ma kaalusin tükk aega, et loobuda õpetamisest. Minna ehk üldse mõnda muud eriala õppima või leida lihtsalt muu töö. Õnneks on mul kooliajast palju häid tuttavaid, kes nüüd haridusmaastikul. Neist üks töötab Tallinnas koolist, millest enne rääkisin. Ütles, et otsivad õpetajat ning soovitas mind. Võtsin väljakutse vastu. Esimese päeva pealt ei saa järeldusi teha, aga loodan siiralt kõige paremat, et midagi sellist ei kordu. Selle sama sõbrannaga arutasime eile pärast aktust linnas kohvitades, et paraku ei ole taoline probleem midagi erilist. Ei ole nii, et tänapäeval vaatavad õpilased alati õpetajatele alt üles või vähemasti võtavad võrdse partnerina. Vahel otsitakse endale mugavat vaimset peksukotti.