Orlando esiisad olid ratsutanud väljadel täis tooneliiliaid ja kivistel väljadel ja veidrate jõgede kastetud väljadel ja nad olid paljudelt õlgadelt löönud maha hulga eri värvi päid, toonud need koju ning riputanud sarikatele. Nii teeb ka tema, tõotas Orlando. Et ta aga oli kõigest kuueteistkümneaastane ja liiga noor, et koos täismeestega Aafrikas või Prantsusmaal ratsutada, hiilis ta aiast ema ja paabulindude juurest minema, läks pööningukambrisse ja torkis, tagus ning rabas seal mõõgaga õhku. Mõnikord lõikas tera nööri läbi, nii et pea põrandale mütsatas, ja Orlando pidi selle uuesti üles riputama, kinnitades selle omalaadse rüütellikkusega peaaegu väljapoole käeulatust, nii et vaenlane krimpsus, mustade huultega talle võidukalt vastu irvitas. Pea õõtsus siia-sinna, sest maja, mille katuse all ta elas, oli nii otsatu suur, et tundus, nagu oleks sinna lõksu püütud tuul ise, mis talvel ja suvel ringi rabeles. Roheline jahimeestega seinavaip liikus alatasa. Orlando esiisad olid olnud aadlikud sestajast, kui suguvõsa üldse olemas oli. Nad ilmusid põhjamaa ududest, aadlikroon peas. Kas ei moodustunud pimedusevarvad ses toas ja kollased laigud, mis põranda ruuduliseks tegid, läbi aknale maalitud tohutu vapi langevast päikesevalgusest? Praegu seisis Orlando vapileopardi kollasel kehal. Kui ta pani käe aknalauale, et aken lahti lükata, värvus see punase-sinise-kollasekirjuks nagu liblika tiib. Niisiis võiksid need, kes armastavad sümboleid ja on kanged neid lahti mõtestama, silmas pidada, et ehkki kenad sääred, ilus keha ja hea kujuga õlad olid kaunistatud vapivärvide eri varjunditega, valgustas Orlando nägu, kui noormees akna valla lükkas, ainult päike ise. Avalamat ja trotslikumat nägu on võimatu leida. Õnnelik on ema, kes sellisele noormehele elu annab, veelgi õnnelikum biograaf, kes selle üles tähendab! Iial ei pea ema meelehärmi tundma ega elulookirjutaja romaanikirjanikku või luuletajat appi paluma. Teolt teole, kuulsuselt kuulsusele, ametist ametisse peab ta minema, sulemees kannul, kuni nad jõuavad kohale, mis on nende soovide haripunktiks. Oli silmaga näha, et Orlando on loodud just niisuguse elukäigu jaoks. Tema põskede õhetust kattis virsikukarva ude; ude huulte kohal oli vaid veidi tihedam kui ude põskedel. Suu oli väike ja harukordseid mandelvalgeid hambaid katvad huuled olid kergelt muigvel. Miski ei häirinud nooljat nina selle järsul, pingsal lennul; juuksed olid tumedad, kõrvad väikesed ja tihedalt ligi pead. Paraku aga ei saa nood noorusliku ilu loetelud lõppeda laupa ja silmi mainimata. Paraku sünnivad inimesed harva kõigi kolmeta; sest niipea kui heidame pilgu akna juures seisvale Orlandole, peame tunnistama, et tema silmad olid kui niisked kannikesed, nii suured, et vesi näis neid ääreni täitvat ja avardavat; ja tema otsaesine oli kui oimude kahe sileda medaljoni vahele surutud kummuv marmorkuppel. Niipea kui heidame pilgu silmadele ja laubale, laulame sääraseid ülistuslaule. Niipea kui heidame pilgu silmadele ja laubale, peame tunnistama tuhandet puudust, mille tähelepanuta jätmine on iga tubli elulookirjutaja kohus. Vaatepildid tegid ta rahutuks, näiteks see, kuidas ema, väga ilus rohelisse rüütatud daam, läheb paabulinde söötma, teenijatüdruk Twitchett kannul; vaatepildid innustasid teda – linnud ja puud; ja panid ta surmasse armuma — õhtutaevas, koju pöörduvad künnivaresed; ja nõnda mööda keerdtreppi tema ajusse jõudnud — ja see aju oli ruumikas –, tekitasid kõik need vaatepildid, samuti aiahääled: haamrilöögid, puu lõhenemine kirvetera all, tolle kirgede ja tunnete möllu ning segaduse, mida iga hea elulookirjutaja põlgab. Ent jätkakem –
Orlando eemaldus aegamisi aknast, istus laua äärde, võttis poolteadlikult, nagu tehakse elus iga päev kindlal tunnil kindlaid toimetusi, välja klade pealkirjaga „Aethelbert. Tragöödia viies vaatuses” ja kastis vana määrdunud hanesule tindisse.
Peagi oli ta katnud luulega kümme lehekülge ja enamgi. Ta oli ilmselgelt sõnaosav, aga väljendus keerukalt. Pahe, Kuritöö, Viletsus olid tema draama tegelased; seal oli võimatute maade Kuningaid ja Kuningannasid; hirmsad vandenõud hävitasid neid; üllad tunded tulvasid; ainustki sõna ei lausutud nii, nagu ta ise oleks lausunud, vaid kõike väljendati sõnaosavuse ja sulnidusega, mis olid üpris tähelepanuväärsed, arvestades autori noorust — ta polnud veel seitseteist — ja tõsiasja, et kuueteistkümnendal sajandil oli veel mõni aasta oma teest käia. Mõne aja pärast jäi Orlando siiski toppama. Ta kirjeldas parajasti loodust, nii nagu kõik noored luuletajad ikka ja igavesti kirjeldavad, ja et rohelise varjundit täpselt edasi anda, heitis ta pilgu (ja seejuures ilmutas ta suuremat söakust kui enamik teisi) objektile enesele, milleks juhtumisi oli akna all kasvav loorberipõõsas. Pärast seda ei saanud ta muidugi enam kirjutada. Rohelus looduses on üks asi, rohelus kirjanduses midagi sootuks muud. Paistab, et loodus ja kirjandus on loomuldasa vaenujalal; viige nad kokku, ja nad kisuvad teineteise tükkideks. Roheluse varjund, mida Orlando nüüd nägi, rikkus tema riimi ja lõhkus värsimõõdu. Pealegi mängib loodus vingerpusse. Tarvitseb vaid heita pilk aknast välja mesilastele lillede keskel, haigutavale koerale, loojuvale päikesele, mõelda, „mitut loojakut ma veel näen” jne, jne (mõte on liiga tuttav ega vääri pikemat kirjeldamist), ja luuletaja pillab sule, haarab kuue, ruttab toast välja ning komistab seejuures maalitud kastile. Sest Orlando oli kohmakavõitu.
Ta hoidis, et kellegagi kokku ei juhtuks. Rada mööda tuli aednik Stubbs. Orlando peitis end puu taha, kuni aednik oli mööda läinud. Ta lipsas aiamüüris olevast väikesest väravast välja. Noormees vältis talle, koerakuute, pruulikodasid, puutöökodasid, pesukodasid, kohti, kus tehakse rasvaküünlaid, tõurastatakse härgi, sepistatakse hobuseraudu, õmmeldakse vammuseid — sest maja oli linn, täis mitmesuguste käsitöödega hõivatud inimesi –, ja jõudis läbi pargi mäkke viivale sõnajalgadesse kasvanud rajale märkamatult. Vahest on omadused suguluses; üks toob kaasa teise; ja siinkohal peab elulookirjutaja juhtima tähelepanu asjaolule, et kohmakus käib tihti paaris üksinduslembusega. Kuna ta oli kasti otsa komistanud, armastas Orlando loomulikult inimtühje paiku, avaraid vaateid ja tunnet, et on igavesest ajast igavesti üksinda.