Kui aus olla, siis ma lausa kardan sügist. Tean, et jään juba esimeste jahedamate ilmadega haigeks. Ja siis algab lõputu nõiaring — olen paar päev haige, siis longin tööle, pean nädala-kaks “normaalselt” vastu ja saan jälle kuskilt põntsu … Ning olen taas haigevoodis. Oleks siis nii, et need paar nädalat saaksin rahulikult elada. Ei, kus sa sellega! Igasugune väljas käimine või sõpradega suhtlemine ei tule kõne allagi, kuna kardan haigeks jääda.

Kui olengi tõbine, on kogu aeg meeletu pinge peal, et pean terveks saama. Õnneks on mul graafikuga töö, ma ei kujuta ettegi, mis veel siis oleks, kui peaksin iga päev kaheksast viieni kontoris passima. Aga need vabad päevad veedangi haige ja tatisena.

Arsti juurde pole mõtet minna, sinna saan alles nädala möödudes aja. Mis abi mul sellest siis on? Emosse ei hakka ka ju nina toppima, seal on tõsiselt haiged ja minu köha-nohu-kurguvalu tunduvad kuidagi nii tühised. Nõnda tarbingi kõiki apteegi “imetooteid”, mis korraks pea selgeks võtavad.

Praegu, muide, polegi nii hull olla. Homme jälle tööle, kus pean inimestega suhtlema, eks siis näis, kas korjan jälle mingi bakteri külge.