Poemüüja palgavaesusest: Tallinnas ei ela kuidagi 500 euroga kuus ära, isegi mitte 650 euroga! Seetõttu kolisin minema
Eile kirjutas Ärileht, et Tallinnas kasvab hoogsalt palgavaeste arv. Abilinnapea Tõnis Mölder kinnitas, et linn muretsemiseks põhjust ei näe. Täna aga kostis Rainer Vakra vastu: "Kuidas töötav inimene 500 euroga kuus ära elab nõnda, et üür makstud ja endal toit laual, rääkimata pere ülalpidamisest, seda mina isiklikult ette ei kujuta. Äkki abilinnapea Mölder oskab öelda, kuidas 500 euroga kuus ära elada?"
See teema on minu jaoks nii valus, kuna elasin veel aasta aega tagasi samal ajal Tallinnas. Töötasin ühes kaupluses teenindajana - sain kätte veidi ligi 650 eurot. Ületundide puhul veidi enam. Töökaaslased olid toredad, ma ei kurda töö üle. Lihtsalt see tasu... Eriti jõudis see kohale, kui lõppes pikaaegne suhe ja olin olukorras, et pean üksi elama hakkama. Olen 35, selgelt liiga vana, et hakata tudengi kombel kommuunielu elama. Mehega olime elanud kahetoalises korteris. Teadsin, et ma ei suuda elu sees midagi sellist lubada. Nädalaid otsisin ja otsisin sobivat korterit. Üüriturg on ikka absurdne. Isegi kunagiste ühikatubade eest küsitakse üle 200 euro pluss kommunaalid. Vastu saad 12-ruutmeetrise uberiku, kus pole tavaliselt remontigi tehtud.
Tuttava tuttava kaudu õnnestus viimaks saada Lasnamäel korter 250 euro eest, pluss kommunaalid. Kui aga ilmad külmemaks läksid, tulid ka küttekulud - iga kuu kommunaalid praktiliselt 100 eurot. Pluss internetipakett. Kuna ka telefonil järelmaks, siis koos eelnevate asjadega 400 eurot läinud nagu niuhti.
Üle jäi 250 eurot. Selle suuma eest on raske midagi planeerida. Isegi toidu kohta hakkasin pidama päevikut, lugesin veebist online-portaalide ostukorvide lugusid ja nii üritasin võimalikult palju kokku hoida. Kuu lõpuks haarasin ikka krediitkaardi, kuna pangakonto tühi. Krediitkaardi võlg muudkui kasvas ja kasvas. Narr ongi olukorra juures see, et ega ma raha maha joonud või spontaanselt kuskile reisile läinud. Elementaarsed asjad: et ikka oleks külmkapis midagi ja tualetis paber olemas. Murphy seadus: kui raha üldse pole, siis midagi juhtub. Hammas hakkas valutama ja oli vaja hambaarstil käia. Kokku arve 130 eurot, muidugi krediitkaardi abiga sai makstud.
Suitsu ma ei tee, alkoholi joon harva. Aga ilmselt oleksin olnud sunnitud maha jätma ka siis kui teinuks. Ma olin lõpuks kevade alguses nii stressis, et mul oli ka tööl täiesti ükskõik. Ma elasin palgapäevast palgapäevani. Kuna ma olin õnnetu, tegin isegi töös vigu. Näiteks lasin kassast valesti summa läbi, kassa jäi miinusesse. Pidin selle muidugi omast taskust kinni maksma. Üritasin teha võimalikult palju ületunde. 24. veebruar möödus ka mu jaoks tööl, sest riigipüha, topelttasu. Mul lähematest sugulastest elus veel ema. Piinlik tunnistada, kuidas ta kandis mulle vahepeal isegi söögiraha. 62-aastane pensionär oma 35-aastasele tütrele... Olen alati mõelnud, et omal ajal tegin valesti, et korralikku haridust ei omandanud. Armastus tõmbas jalust: las mees õpib, töötab, küll hakkame saame. Oma vireleva elu ja hüpliku graafiku kõrvalt ma poleks jõudnud nüüd midagi õppida.
Ma ei oskagi konkreetset põhjust tuua, mis oli see sütik, et otsustasin, et aitab. Ilmselt kogu masendus kokku. Ema viitas, et ma võiks kodukanti tagasi minna - üks väikelinn. Kohalikku raamatukokku otsitavat abilist ja kuna ema ise tegeleb vanast harjumusest ka kudumisega ja nende riiete-mütside müügiga, ehk saan ka nipet-näpet aidata. Lõin käega, kolisin kodukanti tagasi. Sain linnas ka odavalt omale korteri, üks kauaaegne tuttav on linnast ära kolinud, aga korter alles (ega sealkandis keegi väga taha kortereid osta), seisis tühjana. Maksan pea olematut summa.
Proovisin küll alguses raamatukogus, aga nüüd nii, et käin seal vahel abiks. Üldiselt aga töötan ühes kohalikus poes. Olen isegi mõelnud, et üks hetk lähen ka kaugõppes midagi õppima, ilmselt rakenduslik haridus. Mul on kahju tegelikult, et Tallinnas hakkama ei saanud. Tunnen, et kukkusin veidi läbi, aga midagi pole teha: elu on kallis, eriti pealinnas. Vireletakse, aga väljapääsu ka pole. Kõik meist ei saa olla ametis kuskil soojas kabinetis, et teoreetiliselt arutleda, kuidas Tallinnas on elu ilus.
