Põhjused, miks reisides ainult iseennast usaldada tasub

 (5)
Katkend modellitööd teinud eestlanna raamatust!

Pass
Foto on illustratiivneFoto: Ilmar Saabas

Katkend Diana Lotuse raamatust “Kassikõnd”, mis räägib ühe eesti soost modelli elust-tööst-reisidest aastatuhande vahetusel.

Itaaliasse töölekutsumised on alati väga ootamatud ja mingit ettevalmistusaega reisiks eriti ei jää. Ühel hommikul, keset vastikut pimedat ja rõsket novembrit, kui ma olen paar nädalat tegelenud ainult järelevastamistega ja kontrolltööde kiirkorras ettetegemisega, saabub eriti magus tööpakkumine. Tuleb lennata paariks päevaks Milanosse, peatuda paar päeva agentuuri lähedal nunnus hotellis Nuovo Marghera ja siis lennata nädalaks Mehhikosse. Cancúnis on soe, päikeseline ja ees ootamas viietärnihotell. Eriti tore uudis on, et fotograafiks on Šveitsist pärit Andrea, kes on agentuuri sõnul üks kõvemaid tegijaid sel hooajal.

Olen väga elevil. Kohtume kogu võttegrupiga lennujaamas, saan tuttavaks teise tüdrukuga, Annaga Austriast ja meil klapib kohe. Mul jääb silm peale ka Andrea pojale, kes on kaasas kui fotograafi assistent ja tundub päris lahe kutt olevat. Kuulame kõrvaklappidest Red Hot Chili Peppersi „Aeroplane’i”, teeme nalja ja plõksutame teineteisest ning meie tohutust varustuse kuhilast fotosid.

Vale number. 3. Mehhikosse jõudes oleme me kõik turistid ja kavatseme lihtsalt Cancúnis puhata. (Sest keegi ei viitsi hakata meile paari päeva jaoks töölubasid ajama.)

Loe veel

Seotud lood:

Lend on pikk, aga olen nii õhinas, et ei suuda erutusest uinuda. Mehhikosse jõudes võtab lennukitrapil vastu soe lämbe õhtusoojus. Sirutan ennast pärast pikka lennureisi. Mõtteis sisenen juba mõnusasse hotelli ja kujutan ette lõbusat lärmakat õhtusööki, kus saab ennast lõdvaks lasta, kõhu täis pugida ja võibolla Andrea pojaga tantsugi lüüa. Mul käivad õnnejudinad üle keha. Selline november mulle meeldib!

Passikontrollis jään natuke teistest maha, sest mind kontrollitakse eriti põhjalikult. Siis tuleb üks mundrimees ja annab mulle märku järgneda. Minu kaaslased on juba silmapiirilt kadunud. Läheme mingisse kinnisesse ruumi, kus ma istun päris mitu tundi. Avastan, et mu telefonikaart siin ruumis ei tööta ja mul ei ole kellegagi rääkida, sest ma ei oska hispaania keelt ja nemad ei oska või ei taha rääkida inglise keeles. Ma olen raevus ja hirmunud. Ma loodan alguses, et keegi meie rühmast tuuakse veel minuga koos siia ootama. Kindlasti ei jäänud nad uskuma, et Andrea on tulnud puhkusele majasuuruse kastiga, mis on täis pildistamistehnikat. Aga miks nad siis minu kinni nabisid? Ajapikku saab üha selgemaks, et jään sinna ruumi üksinda. Üritan küsida põhjuste kohta, miks mind kinni hoitakse, kuni saangi vastuse.

Mul ei ole viisat.

Kas meil ei pidanud olema grupiviisa? Ei, itaallastel, šveitslastel ja austerlastel ei ole Mehhiko viisat vaja. Ja juhtub kujuteldamatu. Mind viiakse sama lennuki peale, millega me siia lendasime, nagu ma oleksin mingi kurjategija. Ma olen lennanud magamata kümme tundi, käinud korraks lennukitrapil, tundnud õndsalikku sooja, istunud kolm tundi kinnises õhuta ruumis ja lendan nüüd kümme tundi tagasi Milanosse. Nutan ennast magama. Kui ärkan, ei suuda ma korraks meenutada, kus ma olen ja kuhu lendan. Kui kõik meenub, nutan ennast uuesti magama. Ma ei näe oma rühmakaaslasi enam kunagi. Kuulen hiljem, et Andrea oli olnud maruvihane ja süüdistas kõiges agentuuri, aga see ei muuda enam midagi.

Samal ajal on ema istunud öö läbi üleval ja helistanud Mehhikosse hotelli, kust talle kinnitatakse lakkamatult, et tema tütar ei ole hotelli saabunud. Ema on lennufirma kaudu saanud teada, et lennuk ei ole hilinenud. Lõpuks taipab ta hotellist küsida, kas ajakirja Amica võttegrupp on saabunud. „Oh jaa, nemad on ammu saabunud ja tellinud äratuse kella viieks hommikul, seega nad kõik magavad.” Kogu minu tagasilennuaja istub ema üleval ja mõtleb oma elu mustemaid mõtteid.
Milanos on mul vastas auto, mis viib mind tagasi Nuovo Margherasse, mis ei tundu enam üldse nunnu. Hommikul tuleb sinjoore Dolce mind üle vaatama ja pakub hommikukohvi kõrval pisut lohutust.

Mõne aja pärast räsib orkaan Cancúni nii rängalt, et ta jääb terveks hooajaks suletuks. Ja vähem kui kolme kuu pärast sõlmivad Eesti ja Mehhiko viisavabadusleppe.

Õppetund number 6. Ära usalda pimesi agentuuri, vaid hoia ise oma asjadel silm peal.

Oma asjadel silma peal hoidmine on igal juhul väga oluline, aga ikka juhtuvad asjad, mida ei oska ette näha. Kuigi ma olen päris hoolas ja eelistan pigem lennujaamades natuke passida, kui viimasel minutil kohale tormata, on lennukist maha jäämine võimalik ka endast mitte nii väga olenevate asjaolude tõttu. Üks kulukamaid ja mõttetumaid mahajäämisi on mul olnud Milanost Londonisse lennates. Olen tõesti varakult kohal, istun ootesaalis, silmad teadete ekraanil ja kuulan kõrvaklappidest Red Hot Chili Peppersit.

Niimoodi! Lend ei hiline. Tore! Tõusen ja valmistun väravast sisenema. Aga oh ei! See on küll Londoni lend, väljumisaeg on ka õige ja lennufirma on ka sama. Aga reis on teine. See tähendab, et minu lennuk, mis on lisalennuk, väljub ühest teisest väravast. Teen tohutu sprindi õigesse väravasse. Aga siin on boarding lõppenud. Ja ongi kõik. Londonisse võin ma ju minna mõne teise lennuga, aga mul on kohe edasilend New Yorki ja kõik on nii täpselt sätitud, et põhimõtteliselt oleksin New Yorgis lennujaamast taksoga otse pildistama sõitnud. Tegemist on korraliku kampaaniatööga. Ei taha kohe kahjut kokku lüüagi.

Õppetund number 7. Lennujaamas kontrolli kõik viimseni üle. Ei piisa sihtpunktist ja väljumisajast. On veel reisinumber.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare