Ravi muusika, värvide, ja pintsliga
Mõne aja pärast märkas ta aga, et paljud patsiendid hakkasid kiiremini paranema. Oma uuringute tulemused märkis Hill ära oma teadustöös ning andis uuele ravipraktikale nimeks Art Therapy.
Kui doktor Hill´i võib julgelt nimetada selle metoodika isaks, siis emasid on lausa kaks — mõlemad pärit Ameerikast. Kunstnik Edith Kramer ja psühholoog Margaret Naumburg uurisid enam-vähem ühel ajal kunsti mõju tervisele.
Esimene neist väitis, et kunstiteraapia efektiivsus seisneb kunsti olemuses eneses ning suhtlemine sellega loob tervenemiseks vajaliku psühholoogilise fooni. Ja pole oluline, millistest häiretest jutt käib — füüsilistest või emotsionaalsetest. Igasugune ravikuur osutub efektiivseks, kui patsienti saab kaasa haarata muusika, joonistamise või tantsuga.
Margaret Naumburg oli omalt poolt veendunud, et kunstiteraapia on pigem diagnostika meetod, mis näitab teed alateadvusesse ning aitab inimesel “näha oma tundeid” ning jõuda sel moel oma psühholoogiliste probleemide algpõhjusteni.
Kaasaegses teaduses on leidunud koht mõlemale arvamusele, kusjuures kumbki neist on pannud aluse iseseisvale kunstiteraapia suunale.
Muuseum vs apteek
Intuitiivse kunstiteraapiaga on meist igaüks tegelenud. Mingil ajal oleme ju püüdnud oma tuju tõsta ja probleemidest eemalduda kunstigaleriisid külastades, kontserdil või lihtsalt kinos. Liikudes kunstinäitustel saalist saali, tunned , et teatud pildid tekitavad ärevust, teised on rahustavad, kolmandad ei kutsu aga esile mingeid erilisi emotsioone. See, mida me tunnetame erutuse või rõõmuna, on tegelikult füsioloogilisel tasandil toimuvate muutuste tulemus (pulsi sagenemine, higierituse suurenemine, endorfiinide juurdevool, adrenaliini teke jne).
Selliste metamorfooside põhjuseks on impulsid, mis saadetakse nägemisretseptorite poolt ajju.
Aistingu olemus sõltub paljudest asjaoludest. Osaliselt mängivad siin oma rolli süžeed, pildi värvigamma ning isegi maalimistehnika. Loomulikult on iga lõuendi tajumine individuaalne, ometi on olemas teatavad soovitused, mis on kõikide jaoks üldised.
Näiteks apaatiaseisundis või operatsioonijärgsel taastumisajal soovitatakse vaadata erksaid päikeselisi lõuendeid, pilte, mis kujutavad kevadist looduse ärkamist või näiteks koidikut õitsva aasa kohal.
Teiseks näiteks võib tuua staatilisi loodusmaale, millistest õhkub vaikust ja rahu. Nendel on vaigistav ja lõdvestav efekt ning need sobivad suurepäraselt inimestele, kes tahavad rahustada oma närve.
Sarnane mõju on ka muusikal. Vahe on vaid selles, et emotsioone kannavad siin edasi kuulmisretseptorid. Need tunnevad ära teatud helid ning suunavad informatsiooni kesknärvisüsteemi. Viimane aga, nagu karm komandör, annab organismile vastavad korraldused: lahingusse, valvel, vabalt. Ning organism allub kuulekalt ja asub tööle etteantud režiimil.
Edu pant on muusikateoste õige valik. Näiteks täheldati, et kolm korda nädalas läbiviidud muusikalised seansid (eksperimentideks valiti Mozarti rahustava mõjuga helitööd) alandavad märgatavalt eakate inimeste vererõhku. Ilmselt on siin oluline tähtsus inimteguril. Sama katse rannale rulluvate merelainete mühaga olulist efekti ei andnud.
Sageli luuakse kunstinäituste ettevalmistamiseks terve spetsialistide tiim. Igale ekspositsioonile valitakse eriline muusikaline saade. Selliselt saab näituse külastaja kombineeritud kunstiteraapia seansi osaliseks, ning see on kasulik igale inimesele. Selle peamiseks eeliseks on vastunäidustuste ja kõrvalnähtude puudumine ja pole ka karta „üledoseerimist“.
Lisaks tuleb mainida veel ühte huvitavat fakti — vahetevahel aitab kunstiteraapia välja tuua inimeses seni varjul olnud andeid. On juhuseid, kus pärast ravi lõppemist jätkavad patsiendid kunstiga tegelemist juba iseenda lõbuks. Ning mõnedki neist on saavutanud ka märgatavat edu sellel alal.
Molbert — kaitse stressi vastu
Idee, kasutada loomingut selleks, et tungida inimese alateadvusesse, pole kaugeltki mitte uus. On olemas teooria, mille kohaselt õppisid juba kiviaja inimesed sel moel ellu jääma maailmas, mis oli nende jaoks täis ohte ja riske. Kui tolleaegne jahimees joonistas koopaseinale raevuka mammuti ja selle kõrvale väikese inimese, siis kajastas ta kaljujoonisel oma loomulikku hirmu tohutu looma ees. Järgmise sammuna varustas ta inimfiguuri relvaga — näidates (eelkõige endale), et ta polegi nii väga kaitsetu. Kujutades seinal õnnestunud jahti, vabanes inimene lõplikult oma hirmust. Pealegi demonstreeris ta oma kunsti suguharule, see tähendab, et ta viis läbi grupiviisilise kunstiteraapia seansi.
Muide, sedasama meetodit on edukalt kasutanud ka psühhoanalüüsi rajaja Zigmund Freud. Tema oli seisukohal, et andes inimesele kätte pliiatsi või pintsli, võib paberile ilmunud kujutiste kaudu jõuda patsiendis peituvate salajaste komplekside ja seletamatute hirmudeni. Teisiti öeldes saab inimesele korraldada tema teadvuse ja alateadvuse „kohtumise“. Spetsialistil jääb vaid üle dešifreerida joonised, arvestades valitud värvipaletti, sümboleid ning muid detaile ja seejärel määrata ravi.
Samas võib iga inimene viia läbi väikese kunstiteraapia seansi ka ilma psühholoogi abita.
Jõudnud koju pärast rasket tööpäeva, aseta enda ette puhas paberileht ja kujutle, et valad sellele välja kogu oma ärrituse, rahulolematuse ning solvumise lähedaste ja kolleegide peale. Joonista kõike, mis pähe tuleb — kujundeid, värvilisi laike või mingit konkreetset stseeni… Kui tunned, et negatiivsed emotsioonid on taandunud, rebi paber väikesteks tükkideks ja viska oma „šedööver“ prügikasti, teadmisega, et viskasid minema kõik oma päeva jooksul kogunenud halva.
Enne, kui alustad oma seansi teise osaga, pane mängima rahulik lõdvestav muusika, sea end mugavamalt istuma ning püüa üksikasjalikult meenutada mingit meeldivat eluhetke. Seejärel võta uus paberileht ning püüa sinna joonistada oma mälestusi — eelista abstraktseid vorme. Las käsi libiseb vabalt paberil, jättes endast järele värviliste märkide ja punktide jälgi. Tee seda nii kaua, kuni tunned, et paberil on nüüd kõik, mida sa kujutada tahtsid. Mõned psühholoogid soovitavad isegi joonistada vasaku käega, kui sa oled paremakäeline ja vastupidi — vasakukäeline joonistagu parema käega. Arvatakse, et sel moel peegeldub paberil täpsemini inimese seesmine seisund. Kui oled lõpetanud, kinnita paber nähtavale kohale ning kui sind tabab taas halb tuju, siis lihtsalt vaata seda.
Anesteesia värvides
Kunstiteraapia pole mitte üksnes hingeravim. Spetsialistid on seisukohal, et paljusid selle võimeid polegi veel suudetud päriselt tundma õppida. Näiteks võimet… vähendada füüsilist valu.
Sellisele järeldusele tulid mõned aastad tagasi Itaalia teadlased, eesotsas professor Marina de Tommasoga. Ja seda tänu uuringule, millest võtsid osa erinevas vanuses vabatahtlikud — nii mehed kui naised. Alustuseks paluti neil valida kuulsate maalikunstnike 300 lõuendi hulgast 20 enim meeldivat ja ka vastupidi — 20 ebameeldivat pilti. Seejärel paluti katsealuseid vaadata üht või teist pilti ning laseraparaadi abil kutsuti neil esile valuaisting (tugevuselt võis hetkelist lööki võrrelda põletusega vastu kuuma pliiti või triikrauda). Tulemus fikseeriti spetsiaalse seadeldise abil. Selgus, et emotsionaalselt meeldivaid pilte vaadates, oli valu kolm korda väiksem kui ebameeldivate piltide puhul.
Analoogilistele järeldustele tuli ka Austraalia arst David Evans. Eksperimendi korras soovitas ta oma patsientide rühmale nautida mõned tunnid päevas oma lemmikmuusikat või lehitseda lemmikkunstnike albumit. Mõne aja pärast selgus, et haiged, kes said regulaarselt „kunstidoosi“, vajavad vähem valuvaigisteid kui teised.
Seega on soovitusel: „… kaks tundi enne magamaminekut kuulata „Väikest öömuusikat“, kõik õigused olla täieõiguslik retsept.
Allikas: Salon Krasotõ, Nr. 4 (110)
