“Eestis liiguvad karistamatult ringi sajad vägistajad, mehed, kes isegi ei saa vahel aru, et pilditu tüdrukuga seksimine on vägistamine, ja arvavad, et tal püksid maha kiskuda ja talle sisse suruda on „lihtsalt seks“ — see on nii rõve! Olen pidanud kõikjal tooma näite, et kui needsamad kutid mälukas ärkaks ja tunneks, et keegi on neid anaalselt kuritarvitanud, mis tunde see tekitaks? Öeldakse, et see pole sama. See on sama! Kellelegi midagi sisse toppida ilma nõusolekuta on kõige jõhkram ja räigem inimlikkuse lõhkumine, mis jätab psühholoogiliselt väga suure trauma.

/…/

Poisid ja mehed peavad hakkama mõistma, et tüdrukut ei tohi seksuaalselt kuritarvitada, kui ta magab, ja veel enam ei tohi teda uimastada!
Oma lood tuleb rääkida, sest vaikimine ainult aitab vägistajat, aitab toime panna uusi kuritegusid. Tüdruk ei ole süüdi, kui tema kallal on kuritegu toime pandud, vaid kurjategija on süüdi. Sageli anname teistele hinnanguid, et ohver on süüdi — küll on seelik liiga lühike, küll on ta liiga joogine. See on sama loll kui öelda, et tänaval nuga saanud ohver oli ise süüdi, et pani selga nii pehmed riided, millest tera läbi läks. Ohvri süüdistamisega jõuame sinna, et kurjategijatel on moraalselt lihtsam kuritegusid teha. Nulltolerants peaks olema iga kuriteo toimepanija suhtes!”