Seitse aastat koolikiusamise terrori all elanud naine: viha ja raev jääb eluks ajaks sellest kannatuste rajast, andestada seda on võimatu
Miks kiusati? Ei tea seda siiani. Olin küll pärit samuti mitte nii jõukast perest, aga ei elanud siiski vaesuses. Kuna raha loeti, siis uhket garderoobi mul polnud ja see jäi teistele silma. Riided olid küll puhtad, aga mul oligi vaid üks kuni kaks viisakat kooliriiete komplekti. Ja noh, kui käin n-ö oma “koolivormiga”, ju ma siis ikka üks kole must ja pesemata olen. Tegelikult aga pesin ennast ja riided olid ka puhtad, mis sellest, et pidevalt ühesugused.
Kui koolipäeva lõpuks mõni plekk riietele sattus, siis tehti sellest kohe põlastamisväärne sündmus, mida pidi nina alla hõõruma. Ja kõike võimendati. Kui riided olid kodust tulles puhtad, siis koolis tõugati pidevalt ja kukkumistest said need siiski tolmuseks või kui õues, siis tihti mullaseks või roheliseks. Ja ega asi ainult tõukamisega piirdunud. Kunsti tunnis tilgutati tihti värvi toolile, kui pidime tundi alustades õpetajat tervitama püsti seistes jne. Riided kulusidki pidevalt, sest pidin neid iga päev pesema…
Paar korda sain isegi klassijuhatajalt sõimata, et miks ma nii räpane olen, kui olin jälle vahetunnis oma peidetud asjade tagasisaamise nimel jooksnud ja higisena klassi tagasi läinud.
Mõned aastad möödusid nii ja mida aasta edasi, seda hullemalt kiusati — peks ja vägivald olid igapäevased. Kui vastu hakkasin, sain veel hullemini peksa. Peideti ja lõhuti mu asju, kui julgesin kelleltki abi paluda, sain hiljem selle eestki peksa.
Kodus rääkides mingit toetust sellele murele ei saanud. Korra käisid küll vanemad koolis, et kiusajatega rääkida, kuid ega siis selle eest ei jäänud peks hiljem tulemata.
See oli enam-vähem seitse aastat terrorit.
Vihkan siiani neid aastaid koolis. Seda siia kirjutades tekib ka uskumatu viha. Suurepäraselt saan aru, miks on igasugused koolitulistamised ja asjad. Kiusatav aetaksegi psühhoterroriga nii kaugele, et tagajärjed võivad olla uskumatud. Ega ise ka väga kaugel sellest enam polnud. Õnneks lõppes põhikool ära ja gümnaasiumis (valisin klassi, kuhu endisi klassikaaslasi tuli vähe) mind esimest korda märgati kui toredat inimest, tekkisid esimesed sõbrad ja gümnaasiumi lõpuks julgesin paari neiuga ka suhelda…
Aga jah, viha ja raev jääb eluks ajaks sellest kannatuste rajast. Andestada seda on võimatu.
Peab ilmselt ka memuaarid koolipõlvest raamatusse kirja panema — nõrganärvilised ei saaks magadagi, minu jaoks oli see aga igapäevane…
Meenutus pärineb artikli “Koolikiusamise tõttu kooli pooleli jätnud pea 45aastane naine: ma vihkan neid, kes mulle haiget tegid ega unusta, mida nad tegid” kommentaariumist.
