Ühel märtsikuu öösel tuli Lõuna-Espoos, Suomenoja linnaosast küüti üks kena tütarlaps. Autosse istunud, alustas ta kohe selgitamist, miks ta nii hilja küla pealt tuleb ning miks tal on vaja Hesasse (ca 17 km) minna. Ma ei tea, miks ta kogu seda infot minuga tahtis jagada.

Tütarlaps selgitas mulle, et ta oli õhtul plaaninud oma seltskonnaga peole minna, aga sinna ta ei jõudnud. Igal juhul selle õhtu ja peo jaoks oli ta end korralikult ette valmistanud. Tal oli kaasas suur kotitäis riideid ning jalanõusid — nagu oleks just ühelt rajult shoppingʾult saabunud.

Edasi läks meil jutt meeste ja naiste suhete peale. Sel teemal tuli temalt ikka puhast tõde ka. Sorry, soome tüdrukud, aga seda ütles teie endi kaasmaalane.

Muu hulgas avaldas ta arvamust, et soome naine on labane, ebaviisakas, ei oska käituda, riietuda ega üldse naiselik olla. Ta jätkas: „Mul on endal töö juures paar eesti tüdrukut tööl ja ma alati imestan, kuidas need lillelööduna, puhtalt ja stiilselt tööle tulevad. Soome eit aga seevastu vajub ikka oma suvalistes purpurpunastes kummist retuusides kohale, olgu siis lõpuball või läbu järve ääres kasti viinaga.“

Okei. Ma ehk pisut üldistan, aga oma kogemustest võin ka väita, et käituda nad tõesti ENAMASTI ei oska. Rootsi naised ja tütarlapsed on ka selgelt viisakamad ja naiselikuma käitumisega.

Ma ei tea küll miks, aga lõpuks hakkas preili minult uurima, kas mul ka keegi on. Vastasin, et ei ole. Seepeale küsis ta imestunult vastu: „Kas mitte kedagi nagu või?! Et isegi nagu mõttes pole ka kedagi või?!” Vastasin taas, et „No ei ole jah.”

No tegelt ma natuke valetasin. Tahtsin näha, kuhu ta oma jutuga jõuda tahab.

Igal juhul pärast ca 20minutilist meeldivat sõitu ning huvitavat vestlust jõudsime preili vanalinnas asuva maja ette. Kui olin auto peatanud, teatas tütarlaps: „Näe, mu mees pole ka veel õnneks või kahjuks kodus. Saan kohe magama heita.”

Kui preili oli arve ära maksnud, vaatas ta mulle pikalt ja sügavalt silma ning sõnas: „Mul on sulle midagi…” Samal hetkel võttis ta oma kotist suure tahvli šokolaadi ning ulatas mulle… Mul vajus alahuul muidugi põlvini. See oli küll ootamatu žest tema poolt. Oskasin vaid läliseda mingeid arusaamatuid häälikuid ning lõpuks küsida: „Ääää, öööö, mille eest see nüüd on?” Selle peale lausus ta lihtsalt mulle taas sügavalt ja armsalt silma vaadates: „Sa tundud väga mõnus ja hea mees ning inimene olevat. Ma loodan, et sa leiad selle kellegi. Et kui sa leiad, siis võid selle šoksi talle edasi kinkida.” Naeratasin selle peale ja vastasin vaid: „Okeiiii. Teeme nii! Oleme kokku leppinud.” Ta naeratas vastu ning lahkus oma sirevate säärte ning ilusate silmadega mu autost.

Mind valdas aga endiselt suur hämming äsjajuhtunust. Sõitsin pärast seda kogu õhtu veel õnnelik muie näol nagu väiksele lapsele oleks suur tops roosat jäätist pihku surutud. See oli minu jaoks ikka kerge šokk, et soome tütarlaps ka nii meeldivalt üllatada oskab…