Suvejutt: leerid pole sugugi nii süütud, kui arvata võiks...
Aga algusest. 10 aastat tagasi suvel käisin leeris ja kohtusin seal piltilusa noormehega, kes peale oma välimuse oli ka väga viisakas kõigi vastu. Leeri lõpetamise päeval seisime koos armulaua ümber ja salaja jälgisin oma unelmate meest. Sisimas teadsin, et taolise ilusa kuti juures ei ole mul vähimatki võimalust. Seekord läksid me teed nii lahku, et ei rääkinud sõnakestki ja ei teadnud teineteise nimegi.
Läks mööda kaks aastat, kui korraldati leerikokkutulek reisina Saaremaal (taas suvel). Suur oli mu üllatus, kui päev enne reisile minekut helistas minu ilusa tundmatu vend, kes küsis, kas nad saavad oma auto nii kauaks minu vanemate juurde jätta (reisile pidime bussiga minema), kui reisilt tagasi oleme. Loomulikult olin nõus, endal süda sees puperdamas, et kohtun temaga taas. Tegelikult oli mul samal ajal käsil ka teine suhe, kuid see oli pigem platooniline. Reisil istusin sõbrannaga bussi tagumises reas ja ilus noormees paar rida meist eespool. Ja oh üllatust, peeaegu terve tee Saaremaale oli ta pilk minul. Saime lähemalt tuttavaks ja selgus, et tema on täiesti vallaline noormees. Enda staatusest üritasin alguses küll kõrvale viilida, kuid lõpuks siiski ütlesin talle, et olen suhtes teise noormehega. Reisipäeva õhtu veetsime seltskonnaga kadakate vahel jutustades ja mis siin salata, ka alkoholi tarbides. Tundsin ühel hetkel, et alkoholi sai palju ning otsustasime kadakate vahele jalutama minna. Istusime maha ja seal ma olin kadakate vahel oma unelmate mehe embuses ning saabus maagiline hetk, kui suudlesime. Sel hetkel tundus, et peale meie ei olegi kedagi teist ja tema on see, kellega tahan koos olla. Veetsime öö ühes telgis, kuid nagu ennegi mainisin, oli ta tõeline džentelmen ja ei puutunud mind.
Reisi lõppedes andsin talle teada, et linna tagasi jõudes lõpetan oma senise suhte. See osutust aga esialgu võimatuks, kuna noormees, keda maha tahtsin jätta, lubas teha enesetapu. Nii ütlesingi oma unelmate mehele, et armastan oma poissõpra ja ei saa teda jätta (mis oli muidugi vale).
Elasin veel kaks aastat koos endise noormehega, kui ühel päeval avastasin MSN-is oma unistuste mehe kontaktid ning hakkasime taas suhtlema. Hakkasin temaga salaja kohtuma: käisime pikkadel jalutuskäikudel, sõitsime looduskaunitesse kohtadesse ja muljetasime niisama elust-olust. Lõpuks taipasin, kui naeruväärselt olen käitunud. Teatasin oma senisele poiss-sõbrale, kes ei olnud arugi saanud minu salajastest kohtumistest, et meie suhtest ei tule midagi välja ja ma ei armasta teda. Lisasin ka, et tal oleks väga isekas enesetappu teha. Sel hetkel tundsin justkui kivi oleks südamelt langenud ja olen taas vaba inimene.
Selgus, et ka minu unelmate noormees oli suhtes ühe tüdrukuga ja ka tema pidi oma niigi segase suhte lõpetama. Olime nüüd koos vabad ja saime lõpuks päriselt koos olla. Kolisime tema uude korterisse ja saime õnnelikuks.
Nüüdseks oleme abielus olnud peaaegu viis aastat ja meil on kaks toredat last. Ta on suurepärane isa ja abikaasa, keda armastan väga. Praegu ei kahetse midagi ja arvan, et see aeg, mis meil kulus teineteise leidmiseks, oli seda väärt.
