Suvejutt: tutvusin oma tulevase abikaasaga ihualasti tema ukse taha ilmudes
See oli umbes kümme aastat tagasi, kui tähistasime sõpradega järjekordse suvepuhkuse algust. Suurem osa meist oli äsja bakalaureusekraadi võrra rikkamaks saanud ja otsustasime kõik koos aja natukeseks maha võtta ja Lõuna-Eestisse sõita. Peatusime ühes mitte väga suures külas, mille nime jätaksin praegu nimetamata. Mu parimal sõbral, kes meie gruppi kuulus, oli seal nimelt ridaelamuboks, mille ta tädi oli suveks tühjaks jätnud.
Esimesel õhtul otsustasime sauna minna — poisid hoiatasid, et kütavad sauna nii kuumaks, et “naised seal niikuinii vastu ei pea”. Nad ütlesid, et peaksime enne neid sauna minema ja nii me ka tegime, olles veel ise uhked, et naistel on eesõigus ja sellal kui nemad alles saunas higistama hakkavad, saame meie juba järves supelda. Saun asus majast pisut eemal, küla teises servas — ma ei mäleta täpselt, miks see nii oli. Tegu oli vist ühiskasutatava saunaga, mida mu sõbra tädi paari teise külaelanikuga jagas. Selliseid saunakesi oli külas mitu. Igatahes, kiskusime sõbrannadega riided seljast, haarasime külmad siidrid ja istusime saunalavale.
Olime seal umbes kümme minutit soojenenud ja lobisenud, kui kuulsime eesruumis mingit kolistamist. “Teie kord ei ole veel ja paljaid naisi piiluma ka ei tule!” hüüdsime poistele, ise naerdes. Vastust ei tulnud ja mu sõbranna läks igaks juhuks kontrollima. Poisse polnud, aga polnud ka meie riideid ega rätikuid. Algul naersime, kuid aja möödudes läksime püha viha täis. Istusime veel veidi aega saunas ja otsustasime siis järves suplemas käia — see oli kohe sauna kõrval, nii et keegi poleks meid niikuinii seal “strippamas” näinud. See oli aga viga, sest pärast järve hakkas meil kohutavalt külm. Läksime sauna tagasi ja ma vannun, et selleks ajaks oli möödunud juba tund. Olime tigedad ja limpsisime oma siidreid, lõpuks avasime ka rummi. Ühel hetkel hakkas saunalaval juba mõnus, eks see oli ka siidri ja rummi töö.
Ma ei tea, kuidas me sinnamaani jõudsime, kuid ühel hetkel tegime me kivi-paber-käärid, kes hiilib paljalt läbi küla majja ja toob meie riided ära. Loomulikult mina kaotasin. Olin purjus ja lõbusas meeleolus ning otsustasin hiilimise asemel need 500 meetrit lihtsalt joosta. Keegi külast mind niikuinii ei tea ja õues oli juba parajalt hämar ka. Võidukalt jõudsin ukseni, kuid see oli lukus. Kopsisin ja uks avati. Ehkki hoidsin käsi sündsalt oma “privaatsete kehaosade” ees, ei heastanud see fakti, et ust ei avanud mitte tuttav nägu vaid täiesti võõras noormees.
Mu esimene refleks oli plehku pista, kuid mu jalad olid justkui maa külge liimitud. Õigemini seisin ma üpris torkiva mati peal. Kuidagi suutsin pobiseda, et olen vist vale ukse taga. Noormees mõõtis mind pealaest jalatallani, ise samal ajal muiates. Hetk hiljem meenusid talle kombed ja ta võttis nagist mingi mantli, mille ta mulle ulatas. “Haa, kaval,” ütlesin ma. Ta taipas ja pani mulle ise mantli ümber õlgade. See andis mulle julgust seletada, miks ma nõnda tema ukse taha olin ilmunud. Jumal tänatud, et mul promill sees oli, muidu oleksin ma lihtsalt maa alla vajunud…
Tean, et see kõlab nagu tõeline muinasjutt või väljamõeldis ja ma olin ise veel tükk aega hämmingus, ka pärast seda, kui selgus, et mu sõbrad olid lihtsalt kõrvalboksis ja too noormees oli tulnud mõneks nädalaks lähedal asuva hoone korrastamisele appi. Ta ööbis oma vanavanemate juures, kes ta sellele tööle olidki kutsunud. Ta vanaisa oli nimelt endine külavanem, kes endiselt küla heaolu eest seista armastas. Igatahes, tagasi hetke, mil mul vana mantel õlgade ümber oli… Läksin sõprade juurde ja sõimasin neil näod täis. Siis aga selgus, et meie asjad olid tegelikult saunamaja taha peidetud, niisiis terve aja meist ainult mõne meetri kaugusel. Leppisime ära ja läksime kõik järve juurde tagasi. Poisid olid muidugi väga uhked oma teo üle ja mõnitasid ja naersid lõputult, kui kuulsid, kuidas ma paljalt naabreid külastasin.
Jäime külasse veel mõneks päevaks ja nägin tuttavat noormeest poe lähedal. Tervitasin teda punastades ja jäime natukeseks vestlema. Kutsusin ta õhtul meiega grillima ja olin äärmiselt üllatunud, kui nägin, et ta tuligi. Samal õhtul sai selgeks, et me oleme kokku määratud — see aga on juba omaette lugu. Ütlen vaid nii palju, et minu paljas ihu pole talle enam mingi üllatus, sest hetkel kannab see juba meie teist last.
1. suvejutt: Kuidas kolm naist autoga Prahasse sõitma hakkasid ja peaaegu kohale jõudsid
2. suvejutt: mees, kes tahtis olla lihtsalt "sõber"
