Suvejutt: "Vabandage, kas see on teie rinnahoidja?"
Panin möödunud suvel oma pesu kuivatusrestile ripuma, nende seas ka delikaatsemad esemed, mida olin käsitsi pesnud. Üldiselt ma oma isiklikke asju naabritele passimiseks õue ei riputa, kuid ilm oli palav ja tuuline ning mõtlesin, et mu pitspesu kuivab nii kiiresti ära, et keegi ei jõua seda märgatagi. Tõstsin kuivatusresti välja terrassile ja läksin tuppa oma tegemisi jätkama.
Pool tundi hiljem helises uksekell ja seal seisis naabrimees, minu pitsist rinnahoidja näpus. Valgest pitsist polnud aga suuremat midagi järel, rinnahoidja oli hallikas, niiske ja mullane. Mulle meenus hetkega, miks ma tavaliselt oma pesu õue riputada ei julge — naabritel on sõbralik, aga tegus koer, kes aeg-ajalt ka meie aias aega veetmas käib. Koerakese jaoks oli mu rippuv rinnahoidjapael liiga ahvatlev, ta oli sellest tirinud ja rinnahoidja endaga kaasa haaranud.
“Ta üritas seda maa alla kaevata,” sõnas naabrimees kohmetult, kuid hetk hiljem hakkasime me mõlemad naerma. Mees küll põdes ja lubas rinnahoidja kinni maksta, kuid ma ütlesin, et sellest pole lugu. Nende koer luusib siiani vahel meie aias ringi (ja meil pole selle vastu midagi, sest mõlemad lapsed armastavad seda koera ja nii oleme me vähemalt seni suutnud kõikvõimalikke lemmiklooma järele mangumisi vaos hoida), kuid minu pesu kuivab nüüdsest alati toas või teise korruse rõdul.
1. suvejutt: Kuidas kolm naist autoga Prahasse sõitma hakkasid ja peaaegu kohale jõudsid
2. suvejutt: mees, kes tahtis olla lihtsalt “sõber”
3. suvejutt: tutvusin oma tulevase abikaasaga ihualasti tema ukse taha ilmudes…
