Teejuht naistepäevaks: millist sõnumit erinevad lilleõied ja nende arv kannavad?

 (10)

Teejuht naistepäevaks: millist sõnumit erinevad lilleõied ja nende arv kannavad?
FreeImages.com/Griszka Niewiadomski

Mehed, kui lähete oma kallimaid, kolleege või sõbrannasid naistepäeval lilledega üllatama, peaksite enne teadma, mida erinevad lilled tähendavad, milliseid õisi on sobilik sellisel puhul kinkida ja mitu neid olema peaks. Siin teile väikene teejuht. Kehtib ka sünnipäevade, pulmade, valentinipäeva ja muude tähtpäevade korral.

Mida erinevad lilled tähendavad?

Gerbera — lojaalne armastus, puhtus, süütus, leebus, romantika

Nartsiss — ilu, noorus, rüütellikkus, enesearmastus

Orhidee — veetlus, vastupidavus, haruldane ja õrn ilu

Kalla — tulisus ja kirglikkus, ilu

Tulp — armastus, graatsia, elegantsus, usutavus, kirg

Rukkilill — õndsus

Pojeng — õnnelik abielu, küllus, vaoshoitus

Loorber — au, hiilgus

Päevakübar — õiglus

Nelk — anna armu mu vaesele südamele, sügav ja puhas armastus, külgetõmme

Kummel — kannatlikkus

Valge ristik — mõtle mulle

Kuldvits — julgustus

Kipslill — süütus ja puhas süda

Roos — armastus

Salvei, sinine — ma mõtlen sulle

Hortensia — naiselikkus

Piibeleht — armsus, süütus, siirus, puhtus, õnn

Seotud lood:

Salvei, punane — igavesti minu

Moon, punane — lohutus

Liilia — voorus, puhtus, külluslikkus, esimene süütu armastus

Suhkruhernes — nauding

Palderjan — valmisolek

Kannike — lojaalsus, pühendumine

Paju — kurbus

Elupuu — muutumatu sõprus

Lilleherned — koduõnn ja õnnis nauding

Iiris — tervis, austus, usk, lootus, inspiratsioon, tarkus

Freesia — usaldus

Millist tähendust omavad värvid?

Ühtainust lille kinkides oli väga oluline, mis lill ja mis värvi see on. Erinevalt üldlevinud arvamusest ei ole armastuse värv punane, vaid kuldkollane. Kindlat sügavat armastust avaldati kollase roosi kinkimisega.

Punast värvi lill on armumise ja kire märk.

Meie naistepäevadel kinkimise tüüplill — üks punane tulp — tähendanuks kakssada aastat tagasi “ma mõtlen sinust, unistan sinust, näen sind unes”.

Üks sinine lill tähendas truudust ja truu sõpruse kinnitust. Meie rahvuslill — rukkilill — viib siis mõtted patriotismile.

Loe veel

Valge lille kinkimisega rõhutati kas kaastunnet ja leina (üks valge krüsanteem) või kingi saaja süütust, puhtust, teekonna algust (leerid, lõpupidu). Kui kingitavaks lilleks oli valge karikakar või gerberaõis, tähendas see ka armukadetsevat puhtusenõuet suhetes — kinnita oma armastust, muidu hakkan selles kahtlema.

Oranži värvi lill (saialill, gerbera) märkis lootusetut suhet: “Ma olen sind nii kaua piiranud, aga sina ei tee mind märkamagi.”

Omamoodi ohtlik oleks olnud mõtlematult kinkida lillat hüatsinti. Selle lille kinkimisega paluti end suhetest vabaks: “Mul on raske sellest rääkida, aga ma olen oma tunnetes eksinud, anna mind vabaks.”

Mitut õit kinkida?

Kahe ühesuguse õie kinkimine oli kõige ohutum ja vääritimõistmist välistav kink ja tähendas: “Rõõm sind näha.”

Kolme ühesuguse õiega külla minna olnuks ohtlik, sest sellesse kimpu oleks tolle aja märkidena peidetud sõnum “tahaksin olla sinuga kahekesi”. Seega vihje võimalikule intiimsusele või etteteatatud võrgutamiskavatsus.

Neli õit tähendasid lugupidamist ja austust, eriti vanema, lugupeetava ja respekteeritava vastu.

Nagu arv viis ise on läbi paljude kultuuride tähendanud salapäraseid ja vastupandamatuid jõudusid, reedab viie õie kinkimine kinkija armastust.

Kuue õiega tähistati usku ja lootust — usku paranemisse, lootust suhete paranemisele.

Juba Rooma aegadest peale on noormehed, seitse õit näpus, kosja läinud ja oma kallima kätt palunud. Kui neiu need seitse lille vastu võttis, oli asi sõnadetagi selge. Seda keelduvad lillemüüjad uskumast, kuid just sellest on alguse saanud pruudikimp. Praegu paraku ei telli pruudikimpe mitte peigmehed, et seda oma pruudile kinkida, vaid neiud ise — kui oma tualeti osa — ja lillede arvu selles õhutavad osavad ärimehed aina tagant, vihjates armastuse suurusele.

Kaheksa õiega kinnitati truudust, kaheksa õiega mindi vastu reisilt tulnud kallimale ja abikaasale või otsiti lepitust näotus armukadedustülis.

Üheksa õiega kinnitati sõprust näiteks mehe ja abielus oleva naise vahel: “Ma tean sõpruse kohustusi ja piire, ära väldi mind.”

Kümne õiega kinnitati oma orjameelsust või valmisolekut kõigeks, tol ajal siis kodunt või abielust põgenemiseks.

Üheteistkümne lilleõiega vastati oma südant pakkuvale noormehele viisakalt “Mina pidasin seni ja saan edaspidigi pidada meie suhet mitte armastuseks, vaid sõpruseks.”

Kaheteistkümne õie kinkimisega välditi piinlikke hingekraapimise jutte teemal “Mis meie vahel on juhtunud?”. Läbi sellise suure kimbu öeldi: “Ma näen ja tunnen, et midagi on viltu minemas, püüame sellest rääkimata asju paremaks muuta.”

Kolmteist õit on “kuradi kink” ja sellega öeldi välja, et ”ma ei hooli sinust karvavõrdki, aga ma pean sulle lilli kinkima”. Nii et lühike sõnapaar “igavene jobu” oleks lillede keeles päris ports raha.
Neljateist õit saades ütlesid lilled, et kinkija on meeleheitel ja võib teha lollusi, näiteks “tulen sinu mehelt sinu kätt paluma”.

Viieteistkümne õiega tuldi oma vana kallima pulma ja öeldi lillede keeles “olen sulle tänulik selle eest, mis oli, aga nüüd jääme jumalaga”.

Huvitav on praegusel ajal lugeda ka lillede kombinatsioonidest, millega sai sedalaadi lilleteraapilisi vaikivaid vestlusi päris pikaks arendada. Näiteks veripunase nelgiga kirglikkust väljendavale noormehele võis neiu vastu kinkida valge ja sinise õie, millega ta siis ütles lillekeeli, et “ma olen tunnete jaoks liiga noor, mul ei ole ka kedagi teist, aga oodakem”.

Allikad: Naisteka arhiiv, Elukiri, Aialeht

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare