Teenindaja vastuseks šokis lugejale: kas ma peaks tööl kandma kartulikotti ning tundma end kui agulirott, et rikas preili rahul oleks?
Töötan ühe Tallinnas asuva hotelli restoranis. Olin ka täna tööl ja pea kogu meie kollektiivi tuju suutis rikkuda lugeja kirjeldus ehk see, kuidas veel aastal 2018 õhutab keegi klassiviha ja peab imelikuks, et ka teenindaja võib olla väärt seda, et tööpostil väärikat riietust kanda.
"Pidin end pooleks imestama! Lähed restosse pea 200eurose kleidiga (mis on paljudel ilmselt ainus uhke kallis kleit) ja siis avastad, et koristajatel ja teenindajatel on samasugune!" kirjeldas lugeja selles artiklis.
Mul on nii kahju nendest neiudest, kes tolles restoranis töötavad ja pidid üldse taolist inimest teenindama. Matslikkuse tipp. Ka teenindaja (ning muidugi ka koristajad) on kõik inimesed ja kindlasti mitte matsid tänavalt. Me kõik austame oma tööd ja üritame klientidele parima anda. On suurepärane, kui ka tööandja seda mõistab ning panustab töötajate tegemistesse. Olgu see siis väike boonussüsteem, sportimisvõimalused ja ka riietus. Tollele kõrgile neiule viitaks veel sedagi, et kui ta tahaks ülioriginaalselt disainerkleiti, siis Tallinn Dollsi nn seeriatoodangu puhul võid kindel olla, et näed igal suuremal üritusel mõnda sarnast kleiti.
Muidugi võib tolle lugeja kommentaari võtta ka lihtsalt kui lapsikut väidet. Ent paraku ei ole taolised üleolevad hoiakud midagi erilist. Kuna ka palgalõhe aina enam kasvab, siis ollakse teenindajate vastu üleolevad. Ka väga korralikes restoranides. Olen märganud isegi trendi, et välismaalased on sõbralikumad. Kui ka näiteks toit ei maitse, siis ei elata end teenindaja peal välja, palutakse viisakalt midagi kokale edasi öelda. Ent eestlased on kohati julmemad. Alles üleeile, kui üks klient - keskealine meesterahvas - valis menüüst süüa ja ütles, et pole päris kindel, mis võtta. Naeratasin ja ütlesin, et ehk võin midagi soovitada. "Mis sa toidust tead, sa jää ikka laudade koristamise juurde," umbes midagi sellist ta mulle nähvas.
Üks sõbranna, kes töötab Kalamajas ühes nn hipsterikohvikus on kirjeldanud, kuidas on isegi tema välimust kritiseeritud. Kena tüdruk, aga vahepealse kuumalaine ajal köögi ja laudade vahet joostes, ei näinud ka tema välja kui järgmine supermodell. Üks vintis mees viskas nalja, et ta näeb välja kui higine sünnitaja. Kui sellest kuulsin, mu esimene mõte oli: appi, kes nii ütleb... Enne restoranis töötamist olin ühes pubis tööl, kus kollektiivis oli ka 50ndale eluaastale lähenev baaridaam. Kuulsin korduvalt, kuidas kliendid omakeskis lõõpisid "nii vana mutt, kas muud pole teha, kui siin töötada. Kas meest pole..."
Ma töötan restoranis õpingute kõrvalt ja plaanin tulevikus muud teha, aga ma ei häbene oma praegust tööd. Ma põen hoopis seda, et olen ka ise stampides kinni olnud. Mu tädi töötas aastaid poes müüjana ja mulle tundus see kuidagi alaväärsema tööna. Olin ju kuulnud, et palk on väike ja sa pead ju teisi teenindama. Klient on kuningas! Seda süstis ilmselt sisse mulle ka ema. Ta ise on jurist ega jätnud kasutamata võimalust, et ahastada, et küll ta õde on ikka läbikukkuja. Kui ma peaks kunagi lapsed saama, siis õpetan neile maast madalast, et keegi ei ole parem pelgalt seetõttu, et tal ehk on teine tee töömaastikul. Peamine, et on aus inimene ja näeb vaeva, et hakkama saada.
Taolistel "šokeeritud lugejatel" soovitan mõelda, et end üles upitades ja mõtteis teistest paremaks tehes, oled pigem ise labane. Ei ole nii, et klient on tingimusteta kuningas.
