Intervjuud lugedes tuleb teravalt esile üks oluline mõtlemiskoht: karistusseadustiku kommenteeritud väljaanne ütleb, et vahekord arusaamisvõimetu inimesega (näiteks väga raskes joobes isikuga) ei ole karistatav, kui tõendatakse, et vahekord oli enne purju jäämist kokku lepitud.

EPL: Selle lähenemise järgi kehtib kunagi vahekorraks antud nõusolek ajas edasi, ükspuha mis vahepeal juhtub. Kas ei peaks olema ikka nii, et nõusolek ei tähenda seda iga kell hiljem ja inimesel peab iga hetk säilima enda seksuaalse enesemääramise õigus?

Steven-Hristo Evestus: Nõustun, et selline tõlgendus vajab täpsustamist, sest see võib viia olukordadeni, kus ohvri meelemuutust ei arvestata või tekitatakse ohvri jaoks olukord, kus ta ei ole võimeline oma eelnevat nõusolekut enam tagasi võtma. Tuleb hinnata nii teo toimepanija kui ka ohvri käitumist ajas ja anda sellele sõltumatu hinnang igal ajahetkel. On selge, et purjus või näiteks magav inimene ei saa otsust langetada ja nõusolekut anda või seda tagasi võtta. Samuti on loomulik, et teo toimepanijad tuginevadki hiljem end õigustavatele asjaoludele.

Karistusseadustikku tõlgendades tekkivaid küsimusi on palju. Näiteid, kus vägistaja mõistetakse õigeks, kuna pole tõendatud, et ohver vahekorda ei soovinud, on samuti palju. Liiga palju.

Õnneks oleme teel õiglasema tuleviku poole. Prokuratuuris käib töö selle nimel, et seksuaalkuritegusid tõhusamalt tõendada. Kui kehtivat karistusseadustikku uurides üldse saab tekkida küsimus, et kas inimesel peab või ei pea iga hetk säilima enda seksuaalse enesemääramise õigus, on selleks viimane aeg.

Loe Eesti Päevalehest ka kahest vägistamisjuhtumist, kus kohus on vägistaja süüdi mõistnud — need on näited vähestest juhtumitest, kus kohtus on suudetud tõendada, et joobes ja magava inimesega vahekorras olemine on vägistamine. Vastavate juhtumite kirjeldused on SIIN ja SIIN.