Kaitlini säuts järgnes professor Christine Blasey Ford'i ülestunnistusele, milles ta süüdistas USA ülemkohtu kohtunikuks kandideerivat Brett Kavanaugh enda seksuaalses ahistamises, kui nad mõlemad olid alles teismelised (mees muidugi eitab kõike).

Sellele järgnes tuhandete naiste soov jagada ka oma kogemust seksuaalse ahistamisega ja pidevalt selle hirmus elamisega. Ka Kaitlinile meenutas see mitmeid kordi, kui ta ei tundnud end igapäevaseid tegevusi tehes turvaliselt. Näiteks mõtles ta sellele, kuidas parklas oma autoni jalutades hoiab ta võtmekimpu alati sõrmede vahel ja oma telefoni käes, teeseldes justkui ta räägiks kellegagi. Seda kõike teeb ta soovist kurjade kavatsustega inimesi endast eemale hirmutada.

Curtice mõtles, et kas ta on liiga paranoiline, et nii käitub, mistõttu ta otsustaski möödunud neljapäeval seda oma Twitteri jälgijatega jagada ja otsida üles kõik naised, kes samamoodi käituvad.

Naine väitis HuffPostile, et arvas, et tema säutsu jagavad umbes 20-30 inimest, aga selle asemel nõustusid sellega palju rohkem naisi, kes jagasid ka enda nippe, kuidas end üksinda kõndides turvalisemalt tunda. Tänaseks on seda säutsu jaganud üle 80 tuhande inimese.

"Mõistan, et ma polegi paranoiline," ütles Curtice. "Ma olen lihtsalt üks naine Ameerikas. See on meie igapäevane reaalsus ja väga paljud naised tegid selle just selgeks."

See tõestab taas, et midagi peab meie maailmas muutuma. "Kui nii paljud meist saadavad selge sõnumi, et me tunneme end iga päev ebaturvaliselt, on meil probleem sellega, kuidas Ameerika on institutsionaalselt andnud naistele märku, et me ei ole nii olulised kui mehed, ja et meeste käes on võim," lisas ta.

Siin on veel näiteid naiste kogemustest:

"Täiesti tüüpiline. Iga kord. Lisaks kontrollin pidevalt, et keegi mind ei jälitaks ja isegi võtan oma juuksed hobusesabast ära, sest (väidetavalt) on meestel kergem sellest kinni võtta ja sind nende suunas tõmmata. Ja kõike seda selle nimel, et hoonest oma autoni jõuda."

"Või olen väljunud metroost või liftist või läinud teist teed pidi koju või sisenenud poodi, kuhu mul pole olnud vaja minna, sest keegi jälitas mind."

"Pakkisin kunagi alati seljakotti ka kapuutsiga pusa ja kottis teksapüksid, et hilistest ülikooli loengutest koju jalutada. Proovisin kõndida nagu kutt, sest lootsin, et siis mind ei jälitata ega tehta nõmedaid kommentaare. Minu kogemus on, et kui ma näeksin traditsiooniliselt naiselik välja, ahistataks mind palju tihemini."

"Mu tütar sai juhiload ja esimene asi, mis ma talle õpetasin, oli see, kuidas hoida võtmeid käes, kui ta parklas liigub."

Olgem ausad, ka Eesti naistel on olnud pimedas liikudes samasuguseid mõtteid ja nippe enda kaitsmiseks. Kes on väljunud bussist varem, et liikuda koju rohkemate inimestega koos või põgenenud kellegi eest poodi, kus teiste inimeste pilkude all ahistaja tegutseda ei saa. Jaga ka sina kommentaariumis oma kogemust või kirjuta sellest meile naistekas@delfi.ee!